Lõppenud meeste tervise kuu tähistamiseks tegime ülevaate, mis on need peamised mured, hädad ja ohud, mis meest elukaareüleselt varitsevad. Ja miks võtab ta ette käigu arsti juurde vaid viimases hädas, mitte siis, kui abi veel lihtsam oleks anda.

Suurbritannia psühhiaatri Luan Brizendine hinnangul räägivad naised kolm korda rohkem kui mehed. Tema kirjutatud raamatus „The Female Mind“ seisab, et naised kasutavad päevas keskmiselt 20 000 sõna, mehed seevastu ainult 7000.

Jube raske on meestest aru saada ja neist korralikumat pilti ette saada, kui nad nii vähe räägivad. Ja arsti juures käivad. Ja seal oma muredest räägivad. Õnneks on olemas uuringuid, mis aitavad meeste tervisele pilku visata ning neile hinnangut anda.

Mitu aastat on meestele antud?

Oodatav eluiga on Eestis kasvanud juba viimased veerandsada aastat. Kui madalpunkti tähistaval 1994. aastal oli meeste oodatav eluiga 60,5 (naistel 72,8), siis pandeemiaeelsel 2019. aastal oli see juba 74,5 (naistel 83,0). Viimastel aastatel on oodatav eluiga pandeemia kontekstis taas pisut langenud (meestel 2021. a 72,7 a ja naistel 81,4a), kuid siiski elavad mehed täna enam kui 10 aastat kauem kui 1990. aastate alguses. See on hea märk. Ja möödunud aastal olid nii meeste kui ka naiste oodatav eluiga juba taas väikeses tõusus – meestel 73,7 ja naistel 82,4.

16–64-aastaste meeste sagedasemateks terviseprobleemideks olid 2020. aastal kõrgenenud vererõhk (23%), seljaprobleemid (19%), liigestehaigused (16%), ülekaal või rasvumus (16%) ning kõrgenenud kolesteroolitase veres (14%). Trauma, vigastuse või mürgistuse tõttu vajas arstiabi iga 7. tööealine mees.

Terviseseisund on mõjutanud ka igapäevategevusi – haiguse tõttu puudus töölt või koolist aasta jooksul enam kui kahe nädalat iga kaheksas mees. Ligikaudu sama palju oli ka piiratud töövõimega mehi – 2020. aastal oli 16–64-aastastest meestest saanud töövõimetuspensioni või töövõimetoetust 14,6%.

Mehed ja vähk

Tervise Arengu Instituudi (TAI) statistika järgi registreeriti 2020. aastal Eestis 8342 uut vähijuhtu, neist 4236 esines meestel ja 4106 naistel. Kõige sagedam pahaloomuline kasvaja meestel oli eesnäärmevähk, mis moodustas ligi 25% kõigist vähijuhtudest. Järgnesid kopsuvähk (14%) ja naha mittemelanoom (11%). Käärsoolevähk moodustas meestel veidi üle 6%, pärasoole- ja maovähk 5% ning kusepõievähk 4% vähi esmasjuhtudest. Hematoloogilistest kasvajatest esines meestel kõige sagedamini leukeemiat.

Pahaloomuliste kasvajate esmasjuhtude absoluutarvu suurenemine on eeskätt seotud rahvastiku vananemisega: rohkem kui kolmandik vähi esmasjuhtudest diagnoositi üle 75-aastastel. Kui nooremate, kuni 54 aasta vanuste naiste seas olid haigestumuskordajad veidi suuremad kui meestel, siis alates 55. eluaastast ületab meeste haigestumuskordaja märgatavalt naiste oma.

Vähi teke ja areng inimese organismis on pikaajaline protsess, mistõttu on kasvaja võimalikult varane diagnoosimine prognoosi seisukohalt väga oluline. Paraku jõutakse Eestis diagnoosimiseni sageli alles siis, kui vähk on juba levinud algkoldest kaugemale. Et oleks võimalus üleüldse neid kasvajaid õigeaegselt avastada ning nende arengusse sekkuda, peavad mehed jõudma rohkem arsti juurde läbivaatusele. Ka siis, kui tema enda arvates on „kõik korras, sest kuskilt eriti ei valuta“. 

Koguhaigestumus on viimasel aastakümnel hakanud meeste seas vähenema, ent haigestumustrendid varieeruvad paikmeti. Näiteks eesnäärme,- kopsu- ja maovähihaigestumus on püsivas langustrendis. Kuid käär- ja pärasoolevähi haigestumus on pikaajalises vaates jällegi suurenenud märkimisväärselt. Nii neeruvähi, naha-melanoomi kui ka mitte-Hodgkini lümfoomi haigestumus on püsinud viimasel kümnendil võrdlemisi stabiilsed.

2020. aasta 31. detsembri seisuga elas Eestis umbes 67 700 inimest, kellel oli kunagi elu jooksul diagnoositud mõni pahaloomuline kasvaja – neist umbes 27 500 olid mehed. Ühel inimesel võib elu jooksul olla mitu erisugust pahaloomulist kasvajat, mistõttu oli vähi levijuhtude arv märksa suurem – kokku umbes 75 000, neist 31 000 meestel. Kõige levinum vähk oli eesnäärmevähk.

Vähielulemuse mõõtmine hõlmab nii varase avastamise kui ka ravi tõhususe mõju, võimaldades hinnata vähitõrjemeetmeid tervikuna. Lokaalse leviku puhul ulatus viie ja kümne aasta elulemus eesnäärmevähi korral 100%-ni. Vähipatsientide puhul, kellel olid diagnoosimise ajal juba tekkinud kaugmetastaasid, täheldati suurimat viie ja kümne aasta elulemust eesnäärmevähi korral (vastavalt 34% ja 20%).

Kuidas tervis allpool naba kärab?

2017. aastal TAi ellu viidud Eesti täiskasvanud elanikkonna seksuaalkäitumise uuring näitas, et 45% meestest olid abielus ja 31% vabaabielus.

Meeste keskmine vanus esimese seksuaalvahekorra ajal oli 18,3 aastat. Võrreldes naistega alustasid mehed mõnevõrra nooremana – naiste sarnane keskmine vanus oli 18,7. Praegu alustatakse seksuaaleluga veidi varem kui mõned põlved tagasi, eriti paistab see silma naiste puhul, aga ka meeste hulgas on see märgatav.

61% meestest hindas oma seksuaaltervist väga heaks või heaks ning 13% halvaks või väga halvaks. Meeste enesehinnanguline seksuaaltervis muutub oluliselt vanuse lisandudes: 50–59-aastastest meeste grupist hindavad oma seksuaaltervist heaks või väga heaks alla poole ja järgmistes vanuserühmades on see näitaja veel ligi poole võrra madalam. Naiste hinnangute muutused on palju laugemad ja ühtlustuvad meeste hinnanguga alles 70–79-aastaste rühmas.

Oma seksuaaleluga on väga rahul või rahul 66% meestest, 33% ei ole üldse rahul või pigem ei ole rahul. Ka siin toimub meeste puhul järsk hinnangute muutus 50–59-aastaste meeste segmendis ja naised tulevad järgi 60–69-aastaste grupis. Põhjused võivad peituda meeste seksuaaltervises ja tervises üldse. Huvipakkuva näitajana võib välja tuua, et oluliselt rohkem on oma seksuaaleluga rahul need, kes elavad koos püsipartneriga. Püsipartneriga koos elavatest meestest on oma seksuaaleluga väga rahul või pigem rahul 74% ja ülejäänute puhul (kas ei ela koos oma püsipartneriga või ei ole üldse partnerit) on see näitaja 42%.

Paraku peab mainima ka üsna suurt truudusetuse protsenti: 25% meestest tunnistas, et neil on viimase püsiva seksuaalsuhte ajal olnud ka paralleelsuhteid. Viimaseks püsivaks suhteks loeti püsipartneri või partneri, kellega ei olnud üheöösuhe, olemasolu. Kõige enam esines paralleelsuhteid 40–69-aastastel meestel.

Kas peas on asjad korras?

Eesti Haigekassa raviarvete andmed 2016–2020 perioodi kohta pakuvad sellele teemale lihtsustatult abi otsinute ja saanute vaadet. Vaadeldud perioodil esines keskmiselt psüühikahäire diagnoosiga raviarveid 10% meestel. Ärevushäireid oli 2%, depressiooni 2,2%. Alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäirete diagnoos oli pandud aga lausa 78%.

Midagi rõõmustavat ei vaata seepärast meile vastu ka enesetappude statistikas: eelmisel aastal registreeriti kokku 193 enesetapust põhjustatud surma, millest 147 olid mehed. Kuigi pandeemia oli selleks ajaks juba selja taga, jätkusid sellest põhjustatud depressiivsed hädad koos ärevuse sümptomite sagenemisega endiselt.

Statistikast nähtub, et murede (aga mitte ainult nende puhul) otsivad mehed leevendust alkoholist. Kui 2009–2019 vahelisel perioodil püsisid alkoholisurmad enam-vähem stabiilselt 500 juhtumi juures aastas, on alates 2020. aastast see suurenenud järsult. Kindlasti on seda mõjutanud ka muutununud alkoholipoliitika, kuid 2022. aasta 753 alkoholisõltuvat surma on ikka väga palju. Seejuures on meeste alkoholisõltuv suremus mitu korda naiste omast suurem – see on kasvanud viimastel aastatel ca 10% aastas. Eelmisel aastal suri otseselt alkoholist põhjustatud haiguste tõttu 569 meest (ja 184 naist). Veel viis aastat tagasi suri alkoholi tõttu veel 354 meest (ja 97 naist). Näib vägisi, et kampaania „Septembris ei joo“ asemel peaks kõlama pigem aastaringne loosung, mis sunniks alkoholitarvitamisele otsa vaatama.

Kõige sagedamini on meeste alkoholisõltuv suremus seotud grupis, kus on just madalama haridustaseme ja majanduskeskkonda kuuluvad inimesed.

Siinkohal oleks tarvilik meelde tuletada, et kui mees oma hädadest ei räägi, ei tähenda see automaatselt nende puudumist. Vastupidi – seda suurema tõenäosusega surutakse mured oma alateadvusesse, sest „mehed ei nuta“, hädalda ega kaeble – seda ei ole peetud meie normidest tulenevalt pikka aega kuigi kohaseks.

Kust saab tervisemuutus alguse? Tervise Arengu Instituudi tehtud noorte tervise uuringu andmed kinnitavad, et üldises plaanis on meie poisid oma eluga rahul, tervisekaebusi esineb igapäevaselt ligi kolmandikul ja depressiivseid episoode neljandikul poistest. Kuigi neljandik poistest on ülekaaluga või rasvunud, on poisid siiski igapäevaselt kehaliselt aktiivsemad kui tüdrukud. Kurb on see, et kui nooruses on (13–15-aastased) poisid tüdrukutest veel oluliselt vähemate tervisekaebustega, muutub kaalukauss meeste kahjuks just täiskasvanueas.

Mida meestega teha?

Võime eeldada, et täiskasvanud mehel võiks olla „endal pea otsas“, et hakata tegema tervise vaates õigeid ja kasulikumaid valikuid. Tal võiks olla ümber temast hooliv sõpruskond või elukaaslane, kes aitaks aeg-ajalt harjumuste või riskikäitumise osas nõu anda. Või kasvõi teda siis märgata, kui tunnetatakse, et midagi on korrast ära.

Näägutamine ja õpetamine võib aidata vaid vahetevahel. Kindlam ja efektiivsem sekkumisvorm on mehe murede ja probleemideni jõudmine läbi usaldusliku suhte ja  vestluse. Temaga kaasa mõtlemine, tema mõistmine. Ja siis tugevat õlga pakkudes ning teda kaasates paremate valikute juurde suunamine. See ei saa juhtuda ühekorraga ja iseenesest, lootes, et küsimuse peale „mis sul viga on?“, on teine valmis oma hinge avama. See protsess on pikk ja eeldab usalduse kasvatamist. Olen veendunud, et kui mees päriselt enda vastu huvi tunneb, on ta palju enam valmis abi ka päriselt vastu võtma ja nõus korrigeerima oma elustiiliharjumusi.

Meeste tervise kuu annab hea võimaluse alustada elumuutvate otsuste ja harjumuste muutmise seemnete istutamisega kahe kõrva vahele. Kui on võimalus alustada tervislikumat ja teadlikumat elu, peaks selle teekonnaga alustama kohe, mitte ootama uue aasta esimest jaanuari – tegelikult on see vaid kõigest number, mis lubab muutuse otsuse mugavalt tulevikku edasi lükata. Meenub nali tudengist, kes voodi kohale lakke sildi riputas kirjaga „homme hakkan õppima“. Ükskõik, millisel hommikul ta ka silmi lahti ei löönud – alati oli otsus homse peale lükatud. 

Nagu iga teisegi eluvaldkonna juures, peaks alustama teekonda enda nn tehnilisest kontrollist, et saada ette esimene pilt oma seisust ja võimetest. Fikseerides arstlikus tervisekontrollis oma algtaseme, saab hiljem hinnata ka ettevõetud muutuste teekonna tulemusi. Kõige selle juures on vaid üks aga – kõike seda ei saa mehele peale sundida, vaid ta peab selleks ka ise valmis olema ja veidikenegi oma tervise suhtes huvi üles näitama. Nii et alustagem siis sellest – meestest meie ümber ja nende märkamisest!

Kas mehe elukoht võiks anda terviseeelise?

Mõistagi peame arvesse võtma, et igaüks on erisugune. Mõnel on paremad geenid, teine on suutnud teha elu jooksul paremaid ja tervislikumaid valikud ning hoiduda liigsest riskikäitumisest – kuid suures plaanis tuleb siiski tõdeda, et Eesti meeste näitajad võiksid olla paremad. Ja kuna november on meeste tervise kuu, siis ongi õige hetk vaadata otsa neile andmetele, mis meil on meeste kohta olemas. Aluseks on Tervise Arengu Instituudi (TAI) koostatud maakondlikud terviseülevaated ja Eesti täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuring.

Maakonna ülevaadetes ei ole meil ülemäära palju välja toodud erinevusi naiste ja meeste vahel – ainult see, mis puudutab eluiga ja tervena elatud aastaid. Olenevalt maakonnast võib meeste oodatav eluiga kõikuda 70,9 (Ida-Virumaa) ja 76,4 vahel (Hiiumaa). Meeste tervena elatud aastate näitajas on vahe aga ehmatavalt suur: kui näiteks parima näitajaga Hiiumaal on selleks pakutud 58,7 aastat, siis madalaima skooriga Põlvamaal vaid 41,0! Niisiis sõltub palju sellest, kus elatakse ning millist tervist toetavat elukvaliteeti suudetakse seal pakkuda. Tegurid, mis seda näitajat enim mõjutavad, on riski- ja tervisekäitumine, vaimset tervist mõjutavad tegurid, seksuaaltervis, sõltuvusainete tarvitamise foon, toitumise- ja liikumisharjumused, aga ka liiklusohutus ning huvitegevuste võimalus selles piirkonnas.

Meeste endi antud enesehinnangu kohaselt nimetas 56,8% vastanutest oma tervist siiski heaks või üsna heaks. Optimist minus kinnitab, et see on ju pigem hea näitaja – ikkagi üle poole arvab, nendega on pigem korras!

Mis teeb peamiselt meestele muret?

Kõigis vanuserühmades nimetavad mehed oma peamiseks tervisemureks seljavalu, nooremates rühmades ka peavalu, kuid üsna sagedased olid ka muude piirkondade valud ja unehäired. Viimasel kuul oli seljavalu kogenud 49%, peavalu 44% ja kaela-õlapiirkonnavalu 39% mehepoegadest. Ravimeid oli peavalu tõttu tarvitanud 27%, kõrge vererõhu tõttu 21%, rahusteid kasutas 9% ja antidepressante 5%.

TAI vanemteadur Rainer Reile tõi välja, et näiteks südame veresoonkonna haiguste põhjustatud tervisekaotusest saab ligi 80% seostada käitumuslike või metaboolsete teguritega. Suitsetamine või sage/suurtes kogustes alkoholi tarvitamine, suur kehamassi indeks, kõrge vererõhk ja halva kolesterooli sisaldus veres on me eluviisi kirjeldavad näitajad, mis tulenevad suurel määral sellest, kuidas me ise suhtume oma tervisesse.

Kehakaal ja kehaline aktiivsus on sageli seotud – oma füüsilist vormi hindas halvaks või üsna halvaks iga kuues mees. Meeste kehaline aktiivsus tervikuna on pigem vähene, sest kolmandik meestest liigub päevas vähem kui 15 minutit ning 40% meeste igapäevatöö nõuab vaid väikest kehalist pingutust.

Kuni 50. eluaastani kasutavad Eesti mehed tervishoiuteenuseid naistest vähem, kuid 50. ja 60. eluaasta vahel suurenevad meestele osutatavad tervishoiukulud oluliselt, sest on tekkinud juba tõsised terviseprobleemid. Seetõttu oleks vaja korrakindlas tervisekontrollis käia juba ennetavalt – ja seda juba alates 40. eluaastast.

Süüakse pigem ebatervislikult ja palju, liigutakse vähe. Suitsetatakse üleliia ja alkoholi pruugitakse sageli rohkem, kui oleks mõistlik. Ennast eksitatakse mõttega, et naps maandab pingeid. Tööprobleemide lahendamine ampsab tihti osa puhkeajast ja stressimõtted viivad sageli une. Nii kustutaksegi vaikselt. Hävitatakse endid oma elustiiliga.

Juhtub, et mehed lihtsalt ignoreerivad ohumärke ja panevad need mõne muu haiguse arvele. Ebatavaliste muutuste märkamine tervises võib aidata aga tabada varem ka südameinfarkti. 

Töö laadist olenemata tuleks meestel käia korrakindlalt (töö)tervishoiu kontrollis, ja pöörduda ka perearsti poole, kes saab suunata vajaduse korral edasi meestearsti vastuvõtule. Mitmesugused probleemid, nagu näiteks eesnäärmevähk, on varajase avastamise korral kergesti korrigeeritav.

Mis põhjustab soopõhise ebavõrduse tervises?

TAI paikkondade tervise edendamise osakonna juht Triinu Purru selgitab seda asjaoluga, et mehed on juba oma olemuselt riskialtimad: „Aastaid on ühiskonnas kehtinud erisugused soonormid, mis tervise vaatest mittesoositavaid valikuid meeste puhul on normaliseerinud (tubakas, alkohol). Ühtlasi on meestega aastakümneid kaasas käinud „kõva nagu kivi“ kuvand, mis tähendab, et töötada tuleb ennast salgavalt ja võimalike terviseprobleeme ja sümptomeid pigem eiratakse ja lükatakse kuni vähegi kannatab, edasi – see raskendab ka nende varajast märkamist.“

Kui olukorra parandamiseks oleks olemas universaalne toimiv lahendus, siis küllap oleks seda juba katsetaud ning ka rakendatud. Ent mõned soovitused on siiski universaalsed: mida suurem on inimeste teadlikkus, seda suurema tõenäosusega oskavad nad teha ka tervislikumaid otsuseid ja valikuid. Iga ennetusse kulutatud euro on odavam kui hädade hilisem ravi või nende leevendamine.

Vähem tähtis pole ka ühiskondlike normide ja hoiakute muutmine – tervislike valikute normaliseerimine („ma ei ole imelik, kui ma õhtul õlut ei joo“) ja keskkondlikkust vaatest võimaluste lihtsamaks ning nähtavamaks muutmine (liikumisvõimaluste arendamine töökohal; koduste toitumisalternatiivide kavandamine) või ebasoovitavate tegevuste ebamugavamaks tegemine (nt tubakapoliitika – suitsetamise keeld siseruumides või avalikes kohtades).

Mis muudab mehed nõrgemaks?

Eelmisel aastal suri otseselt alkoholist põhjustatud haiguste tõttu 753 inimest, kellest 569 olid mehed. Viis aastat tagasi olid need näitajad vastavalt 451 ja meeste osatähtsus 354. Oma tervise ja elu vabatahtlik hävitamine käib täistuuridel. Miks küll?

Öeldakse, et mees teeb, mida tahab, tahab mida mõtleb ja mõtleb, mida tahab. Ehk et on ise oma saatuse sepp ja õnne valaja. Kuigi ühest küljest tahaks uskuda, et mehed on oma terviseriskidest ja valikutest teadlikud, näitavad numbris kahjuks midagi muud – nimelt hulka valesid otsuseid ja valikuid.

Alkoholi mõju kiputakse alahindama ja enda tugevust üle hindama

Tervise Arengu Instituudi (TAI) uuringust on selgunud, et mehed alahindavad õlle puhul tervist ohustavat alkoholikogust. Meie uuringus osalenud meestelt paluti hinnata alates mitmendast keskmise kangusega 0,5-liitrisest pudelist õllest nädalas hakkavad terviseriskid pikemal tarvitamisel suurenema hüppeliselt. Pakutud keskmine õlle kogus oli 12 grammi puhta alkoholi võrra rohkem kui Eestis aluseks võetud madala riski piirid, mis on viimaste tervisesoovituste kontekstis üsna leebed (lubavad).

TAI värskest EHAAT uuringust selgus, et alkoholi mittetarvitajad oli meeste hulgas 20% , madala riski piirides tarvitajaid 59% ning liigtarvitajaid 21%. Siiski oli ka häid märke – nimelt arvestatav osa alkoholi tarvitanud meestest on seadnud alkoholile piire, sealhulgas pidanud ka pikemaid pause. 35% meestest olid viimase 12 kuu jooksul seadnud alkoholi tarvitamisel enda jaoks sageduse ja/või koguste piiranguid ning 26% olid pidanud alkoholitarvitamises teadlikult pikema pausi.

Palju on kinni ka ühiskondlikes normides ja tõekspidamistes – näiteks seltskonnas alkoholi mittetarvitamine ei ole mehele alati lihtne ülesanne. Uuringu tulemuste kohaselt on lausa 59% meestest kogenud olukorda, kus kaaslased hakkavad mittetarvitajat pinnima, miks ta ometi ei joo? Veelgi enam – vaatamata alkoholist keeldumisele on 46%le alkoholi siiski pakutud.

• 55% meestest nõustus, et abi küsimine seoses alkoholi liigtarvitamise probleemiga on ebamugav või piinlik
• 49% meestest nõustus, et abi küsimisest hoiab tagasi kartus, et tervishoiutöötaja võib suhtuda alkoholi liigtarvitajasse eelarvamusega
• 61% nõustus, et alkoholiprobleemide ilmsiks tulek takistab erisuguste lubade (nt juhiload) taotlemist
• 18% meestest nõustus, et alkoholi liigtarvitaja peab oma probleemiga üksi hakkama saama
• Iga viies mees on 12 kuu jooksul saanud oma pereliikmelt või tuttavalt soovituse alkoholi vähem tarvitada.

Tald võib viltu vedada juba nooruses

Nii nagu enamik tervisekäitumuslikest harjumustest saavad alguse nooruses, võivad edasiseks eluks seemne idanema panna ka riskikäitumuslikud katsetused. Alates 2010. aastast on näiteks elu jooksul tavalisi sigarette tarvitanud noorte hulk vähenenud, kuid see ei tähenda loobumist – trend näitab, et tavalised sigaretid asendatakse pigem muude tubakatoodetega. Noorte hulgas on kõige enam levinud e-sigaret.

TAI nelja aasta eest ellu viidud 15−16-aastaste kooliõpilaste uuring näitas, et vähemalt korra elus on tavasigarette tarvitanud poistest 50% ja tüdrukutest 46%. E-sigarette on suitsetanud poistest 61% ja tüdrukutest 47%. Trendid näidatavad, et e-sigarettide tarvitamine on sagenenud just poiste hulgas (55%-lt 61%-le) ja tüdrukud on hakanud rohkem tarvitama mokatubakat (kasv 13%-lt 17%-le).

Inimese aju areneb üldjuhul umbes kuni 25 eluaastani, seetõttu on noores eas külge jäävatel harjumustel tervisele väga suur mõju. Nii alkohol, erisugused tubakatooted kui ka uimastid avaldavad selles eas arenevale organismile kõige suuremat mõju. Muutused organismis on üldiselt aeglased ja avalduvad hiljem, seetõttu võib jääda noortele petlik mulje, et tegu ei ole üleliia ohtlike ainetega ning nende tarvitamine on igaühe enda asi. Kui keeruline on hiljem sellelt valitud teekonnalt taas kainuse poole pöörata, teavad kõik, kel on tulnud mõne pahe mahajätmisega kas endal või lähedaste ringis tegeleda.

Käitumisharjumused täiskasvanueas näitavad, et 21% 16-64 aastastest meestest on igapäevasuitsetajad, aina populaarsemaks on muutunud alternatiivsed tubaka- ja nikotiinitooted. E-sigarette kasutab 12% (2020. aastal oli see näitaja veel vaid 4% ).

Uuring kinnitas, et 15-16 aastaste seas on alkoholi tarvitanud poistest 82% ja tüdrukutest 83%, purjus olnud vastavalt 33% ja 35%. Elu jooksul on tarvitanud kanepit poistest 23% ja tüdrukutest 18%.

Täiskasvanuea peegeldus näitab, 28% tarvitas alkoholi sagedamini kui kord nädalas. Alkoholi tarvitas tervist kahjustaval määral ligi viiendik meestest.

Erinevate uimastite (sh narkootiliste ainetega) tarvitamises ei ole suuri soolisi erinevusi, kuid kui erinevate ainete katsetamist alustatakse peamiselt 14−15-aastaselt, siis poisid alustavad varem (12−13 aastaselt sõltuvalt ainest) kui tüdrukud.

Noored hindavad järjest enam narkootiliste ainete tarvitamisega seotud terviseriske madalamaks (poisid sagedamini kui tüdrukud) ja uimastite kättesaadavust kergemaks (eriti kanep), mis omakorda võib mõjutada koolinoorte valmidust uimasteid tarvitada.

Põhikooliõpilaste hulgas on kõige enam levinud sissehingatavad ained – neid on elu jooksul tarvitanud 61% narkootikumidega kokku puutunud noortest. Gümnaasiumi- ja kutsekooliõpilaste hulgas on kõige enam levinud kanepitooted – neid on tarvitanud 73% gümnaasiumi ja 81% kutsekoolinoortest, kes on elu jooksul narkootikumidega kokku puutunud.

Keelamine, ainult karistamine ja näpuga näitamine ei ole noorte mõjutusvahendina kuigi tõhus. Olulisem on, et tegude mõjude ja tagajärge mõistmiseni jõuaksid noored poisid ka iseseisvalt. TAI riskikäitumise uuringute osakonna juhtaja Sigrid Vorobjov resümeerib: „Oluline on, et õpilased usaldaksid koolist inimeseõpetuse raames saadavat infot terviseriskide teadvustamisel. Kuid selle aine raames edasiantavat toetaks enam tervise teemade sidumine ainetundidega, kasutades erisuguseid meetodeid nagu arutelu, ajurünnakuid, suhtlemisoskuste harjutamine, rühmatööd jms sõltuvalt kooliastmele.“ Mõistagi ei saa kogu vastusekoormat veeretada vaid õppeasutuse kaela – sama lähenemist peaks kasutama ja võimendama ka kodune perering.

Aeg enda laadimiseks ja maandamiseks

Täiskasvanute tervisekäitumise uuringu alusel on iga viies eesti mees rasvunud ning 39%  on ülekaalulised. Üle 45-aastaste hulgas on rasvunud juba iga kolmas mees. 

Rasvunud meeste osatähtsus suurenes koos vanusega ja see oli omakorda seotud peaaegu kõigi kehvade tervisenäitajatega. Neil oli kõrgem vererõhk, madalam testosteroonitase ja kehvemad maksa- ja vaimse tervise näitajad. Samuti tarvitasid nad sagedamini valuvaigisteid ja neil esines enam erektsioonihäireid.

Milline on siis meeste toidulaud, mis kombineerituna kasinate liikumisharjumustega sellise tulemuse annab? Soovituste kohaselt võiksid mehed tarbida päevas vähemalt 500 g köögivilju ja 300 g puuvilju (sh marjad).  Eesti rahvastiku soola tarbimise uuringu põhjal tarbisid mehed keskmiselt 171 g köögivilju ja 181 g puuvilju päevas (nii värskelt söödud kui ka toitude koostises). Seega on nii puu- kui ka köögiviljade tarbimine soovituslikust kogusest väga palju vähesem. Köögiviljade tarbimist saab suurendada, kui lisada nt võileivale salatileht, tomatit, kurki, maitserohelist või lisada omleti sisse paprikat, suvikõrvitsat, sibulat vms. Samuti tuleks meeles pidada taldrikureeglit – salatid või kuumtöödeldud köögiviljad peaksid moodustama koguseliselt vähemalt poole taldrikust.

Üha enam teadusuuringuid osutab, et soola liigne tarbimine toidu ja joogiga seostub kõrgema vererõhuga ja loob suurema eelduse südame-veresoonkonna ja neeruhaiguste kujunemiseks. Eesti toitumis- ja liikumissoovituste kohaselt on päevane maksimaalne soola tarbimise kogus 6 g, Eesti rahvastiku soola tarbimise uuringus 24 tunni uriinist määratud Na alusel tarbisid mehed keskmiselt 12,2 g soola päevas, mis on kaks korda enam kui lubatud maksimum. Soolatarbimise vähendamiseks tuleks toituda tasakaalustatult ja mitmekesiselt, tarbida rohkem puu- ja köögivilju ning pigem harva võiks süüa poest ostetud valmistoite, pooltooteid (nt kotletid) ja soolaseid näkse (nt kartulikrõpsud, küpsised, soolapähklid). 

Liikuv kivi ei sammaldu

Kehaline aktiivsus on vajalik nii südamele, kehale kui ka vaimule. Liikumine ennetab ja aitab hoida kontrolli all kehakaalu, südamehaigusi (nt alandab vererõhku) ning vähendab 2. tüübi diabeedi ja vähi riski. Liikumine vähendab ka depressiooni ja ärevuse sümptomeid, parandab kognitiivset võimekust ja une kvaliteeti ning edendab üldist heaolu.

Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovituste kohaselt on tervise tugevdamiseks piisav juba 150–300-minutine mõõduka intensiivsuse või 75–150-minutine tugeva intensiivsusega aeroobne liikumine nädala jooksul. Eesti rahvastiku soola tarbimise uuringu andmetel liigub 40% 25–64-aastastest meestest alla soovitusliku normi. Kõige vähem on mehed aktiivsed vanusegrupis 35–44 aastat, kus soovituslikku liikumisnormi ei täida 44% meestest. Igasugune liikumisaktiivsus on parem kui mitte midagi ja rohkem on parem. Liikumiseks ei pea ainult trennis käima, liikumisega seotud tegevusi saab teha ka oma igapäevatoimetuste osana – näiteks sõita tööle rattaga; kasutada lifti asemel treppi; parkida auto parklas võimalikult kaugele; kui on vaja kedagi autos oodata, siis ära istu, vaid mine ja jaluta sel ajal.

Üldised soovitused tervislikumaks elustiiliks

Iga inimene saab teha olulisi otsuseid oma elukvaliteedi parandamiseks ja tervise tugevdamiseks. Kuid et nende mõju ei avaldu kohe, võib tekkida oht, et enne positiivsete muutuste ilmnemist lüüakse juba käega. Kõige olulisem on saada üle sellest nn surnust punktist ja jätkata elu muutvate harjumuste korrigeerimisega seni, kuniks need muutuvad igapäevaelu normaalseks osaks. Nõuanded on universaalsed:

• Toitu mitmekesiselt: tarvita rohkem marju, puu- ja köögivilju, kala, täisteratooteid ja pähkleid-seemneid. Kasuta vähem magusaid ja soolaseid näkse ning suhkrurikkaid karastus- ja mahlajooke.
• Liigu nädalas kokku vähemalt 150 minutit tempoga, kus südame löögisagedus ja hingamine kiirenevad, kuid saab vabalt vestelda. Vähemalt kahel korral nädalas tee lihaseid tugevdavaid harjutusi.
• Soolatarbimine tuleks saada kontrolli alla, päevane kogus ei tohiks ületada kuute grammi.
• Hoidu sõltuvusainetest, sh väldi nii tavasigarette kui ka alternatiivsete tubakatoodete tarvitamist.
• Ära liialda alkoholiga.
• Maga ja puhka piisavalt.
• Õpi stressiga toime tulema ja ole positiivse ellusuhtumisega (50% on üleväsinud, 25% stressis ja 33% masenduses).
• Panusta heade (partner)suhete loomisele ja hoidmisele.
• Hoia oma vaimset tervist, ja vajaduse korral ära häbene abi paluda.

Oluline on alustada harjumuste kujundamist ja tervisekäitumist juba lapseeas, aga eluviisis muudatusi teha pole kunagi liiga hilja. Pikem, tervem ja õnnelikum eluiga võiks olla stiimul, millele tuleks hakata mõtlema juba varajases keskeas. Head tugevamat tervist ja elutervemaid valikuid meile kõigile!

Kui mehe pea on laiali otsas, siis kus ta on?

Valede valikute, kus leevendushetk on pigem näilik – nagu näiteks alkoholi, uimastite ja suitsetamise – puhul, suurendab see tegelikult vaimset stressi, sest nende peidetud mõjud avalduvad viibega ning selmet kogeda probleemide lahtumist või nende leevendamist, võivad need sümptomeid sootuks süveneda.

Maailmas, kus üks kriis ja jama ajab juba mitmendat aastat teist taga, ei ole vaimset tasakaalu säilitada lihtne – kõik need tegurid jätavad hakkamasaamisesse oma jälje. Mõnele sügavama, teistele natuurile vähem tuntavama. 

Kõige värskemad ja põhjalikumad andmed depressiooni ja ärevuse esinemise kohta pärinevad Tervise Arengu Instituudi rahvastiku vaimse tervise uuringust (RVTU). Depressiooniriskis mehi oli I laine ajal (jaanuar-veebruar 2021) meessoost vastajate hulgas 23,9%, teise laine ajal (mai-juuni 2021) 23,1% ja kolmanda uuringulaine ajal (jaanuar-veebruar 2022) 22,2%. Naiste näitajad olid 30,8%, 26,9% ja 28,3%.

Ärevushäirete riski esines kolmanda laine ajal meestel 14,1% – see on tavaolukorrale kõige sarnasem näitaja, teised lained olid rohkem mõjutatud koroonapandeemiast. Aga siit on näha, et tulemused on üsna stabiilsed, ja meestel esines ärevushäireid oluliselt vähem kui naistel (26%).

Sellel, miks erinevused meeste ja naiste vahel ilmnevad, võib olla mitu põhjust. Need võivad olla bioloogilised – nt geneetilised või tuleneda ajukeemiast. Teada on, et naiste hormonaalsed kõikumised suurendavad meeleoluhäirete esinemise riski. Teisest küljest võib asi olla ka selles, et meeste depressioon võib avalduda pisut teisiti kui naistel. Nende elukogemus ja oskused, mida neile varasest lapsepõlvest saati on õpetatud, on teistsugused. Näiteks on leitud, et tüdrukud õpivad paremini oma emotsioone ära tundma ja nimetama kui poisid, aga selleks, et probleemiga tegeleda, tuleb kõigepealt osata probleem ära tunda.

Praegused käsitlused – eriti nt depressiooni puhul – on pigem naistel esinevate sümptomite kesksed ja võimalik, et meeste depressiooni diagnoosimiseks oleks vaja pisut teistsuguseid hindamisvahendeid ning uurida tuleks rohkem ka teistsuguste sümptomite avaldumise kohta. Sageli peitub meeste depressioon erisuguste riskikäitumiste taha. Seda näeme ka statistikast näiteks alkoholitarvitamise puhul. Alkoholi liigtarvitajate osatähtsus meeste seas oli teise laine ajal 33,9% ja naiste seas 16,2%, kolmanda uuringulaine ajal meeste seas 35,4% ja naiste seas 15,8%.

Täiskasvanud rahvastiku tervisekäitumise uuringu 2022. aasta andmetel viimase nädala jooksul tervist ohustaval/kahjustaval tasemel alkoholi tarbinuid oli meeste seas 21% ja naiste seas 15,3% .

Meeste depressioon võib avalduda ka sagedamini agressiivse käitumisena või rohkem somaatiliste sümptomite (peavalu, seedeprobleemide, väsimuse, krooniline valu) kaudu. Mehed alahindavad sageli sümptomite tõsidust, ei soovi oma probleemidest rääkida või ei pea oma probleemidest rääkimist mehelikuks.

Väiksem sissetulek ja madalam haridus on nii enesekohaste hinnangute kui ka diagnooside alusel depressiooni ja ärevuse riskiteguriks. Kui töötuks jäämine on pigem mööduv vaimse tervise häire riski suurenemine, siis püsiv töötus kujutab endast ka püsivalt suuremat riski. Vaimse tervise väiksem heaolu ilmnes uuringus madalama ning keskmise sissetuleku ja viletsama sotsiaal-majandusliku toimetulekuga piirkondades: Ida-Virumaal ja Kagu-Eestis.

RVTU andmete alusel esines depressiooni pisut enam suuremates asulates, kuid siin TAI enam sugude ja maakondade tasemel edasi ei analüüsinud, sest meeste osalusmäär oli osas piirkondades nii madal, et see ei lubanud detailsemat analüüsi usaldusväärselt ellu viia.

Selgus ka, et näiteks lastega täiskasvanutel on üldiselt vähem vaimse tervise probleeme (depressiooni, ärevust, vaimset kurnatust) kui üksi elavatel täiskasvanutel.

Mehed ja enesetapud

Meeste seas on enesetapu sooritajaid ligi kolm korda rohkem kui naiste seas. Arvud viimase viie aasta kohta:

	Mehed	Naised
2018	150	46
2019	151	43
2020	164	46
2021	149	37
2022	147	46

Miks? Selle taga on jällegi mitmesugused põhjused  – mehed ei oska või on vähem valmis vaimse tervise (aga tihtilugu ka füüsilise) probleemi korral abi otsima.

„Meeste vaimse tervisega seotud stigmad on tugevamad ja levinumad. Mehed valivad suitsiidi sooritamiseks sagedamini selliseid vahendeid, mille puhul „tagasi tuua“ on keeruline või võimatu. Näiteks on leitud, et mehed kasutavad sagedamini tulirelvi, naised ravimeid. Mehed sooritavad naistest sagedamini enesetapu impulsiivselt, tõugatuna hetke meeleolust ja mõtetest, mistõttu ei pruugi nende puhul ka ohumärke varasemalt tähele panna,“ selgitab Tervise Arengu Instituudi krooniliste haiguste osakonna juhataja Merle Havik.

Meeste ja naiste vaimse tervise probleemide põhjused on iseenesest väga sarnased: suhete, füüsilise tervise, töö- ja/või elukorraldusega seotud probleemid, sotsiaalne isoleeritus, suured elumuutused, aga ka alkoholi tarvitamine võib depressiooni kulgu raskendada.

Mis aitaks olukorda leevendada?

Sageli ei ole depressioonis inimesed võimelised enam ise abi otsima, seega võiksime olla võimelised ja valmis ka ise oma lähedaste puhul muutusi toimetulekus ja käitumises märkama ja abi otsimisel neile tuge pakkuma.

Nendest, kes tundsid vajadust vaimse tervise abi järele, eelistas 70% abi otsimise asemel oodata, et probleemid laheneksid või siis ise hakkama saada.

Meeleoluhäirete taga võivad peituda mitmesugused põhjused. Kui näiteks elustiil ei toeta vaimset tervist, tuleks üle vaadata sellega seotu: kas ma magan piisavalt; kas ma söön piisavalt ja kvaliteetset toitu; kas mu päevakavva mahub ka meeldivaid tegevusi; kas mulle jääb aega füüsilise aktiivsusega tegelemiseks, sõpradega kohtumiseks?

Võttes arvesse, kui suur osa rahvastikust on ühe või teise psüühikahäire suhtes riskirühmas, on oluline soodustada vaimse tervise probleemide märkamist õigel ajal ja kasvatada elanikkonna teadlikkust abivõimaluste kohta.

Nagu paljud uuringud on kinnitanud, on mõistlikul tervisekäitumisel otsene seos vaimse tervisega: eespool viitasime alkoholi ja uimastite tarvitamisele ja suitsetamisele kui riskitegurite allikatele. Väiksema depressiooni tõenäosusega ja parema heaoluga on seotud näiteks soovituslikku vahemikku (7–9 tundi ööpäevas) jääv uneaeg ja kehalise aktiivsuse soovituste järgimine (liikumisharrastus või muu mõõdukas kuni intensiivne kehaline tegevus vähemalt 2 korda nädalas).

Meeles tuleks pidada sedagi, kui suurt rolli mängivad tegelikult meie tehtud tervisekäitumuslikud otsused. Uuringud näitasid, et uneaja ja liikumisaktiivsuse muutused uuringuperioodi jooksul on seotud asjaomaste muutustega depressiooni tõenäosuses ja heaolus: vastajatel, kelle uneaeg kahe uuringulaine vahel pikenes või kehaline aktiivsus suurenes, paranes samal perioodil ka heaolu näitaja ning vähenes depressiivsus. See pole küll universaalne võluvits kõigi hädade leevendamiseks, kuid siiski midagi, millest võiksime kõik esmajoones alustada.

Valdo Jahilo, TAI kommunikatsioonikeskuse juht