Enelis Linnas: noored vajavad mõistmist ja tuge, mitte karistust

Viimase aja sündmused Järvamaal, mille keskmes on kaks 13-aastast poissi, kes mingil põhjusel veedavad oma vaba aega autosid ärandades ja nendega kiirust ületades, on tekitanud minus palju mõtteid ja tundeid. Nimelt on need sündmused toonud esile ühe terava väljakutse meie ühiskonnale. Selleks on noored, kes kahjustavad oma käitumisega nii endid kui teisi endi ümber. Minu meelest on sel probleemil kaks tahku  – ühelt poolt hirm nii noorte kui teiste pärast, keda nad oma käitumisega ohtu võivad seada, kuid teisalt täiskasvanute reaktsioonid ja suhtumine nendesse noortesse.

Arusaadavalt on kohalik kogukond mures ja nõuab probleemi lahendamist. Inimesed võivad olla hirmul mõeldes, kas nemad või nende vara võib olla järgmine, kas keegi võib saada noorte käitumise tõttu viga. Neile jääb arusaamatuks, miks lapsi selliste tegude eest ometi vastutusele ei võeta ja karistata. Mul on hea meel, et mitmed spetsialistid, kes on artiklites olukorda kommenteerinud, on välja toonud, et karistamine ei ole tegelikult lahendus.

Nimelt annab karistamine ja selle nõudmine arvatust hoopis vastupidise tulemuse. Karistus ei tegele sellega, mis on käitumise taga ehk mis on selle põhjustanud. Lisaks annab karistus lapsele või noorele tunde, et ta on „halb“.  Mis seejärel juhtub? Noor hakkab uskuma, et ta polegi paremat väärt – puruneb usk endasse ja lootus, et asjaolud lähevad paremaks, ning teod jätkuvad ning muutuvad ehk veelgi ohtlikumaks. NB! Ükski laps ega noor ei ole halb, nende käitumine võib olla arusaamatu.

Aeg on pöörata senisest rohkem tähelepanu sellele, et kui laps või noor sellisel viisil käitub, siis on temaga varasemalt midagi traumeerivat toimunud ja suure tõenäosusega toimub see ka täna. Iga lapse või noore ennast või teisi kahjustava käitumise taga on sügavamad probleemid – näiteks oskuste puudus, sest tal pole olnud vastavat eeskuju; mure; valu ja/või hirm. Isegi kui need tunded peidetakse käitumise taha, mis paneb neid endid või teisi ohtu. Selline käitumine on noore ilmselge appikarje: märgake mind, ma vajan tuge. Nagu ka üks noor on mulle öelnud: „Isegi kui üritasin küsida ja märku anda, et oleks abi vaja, siis ma ei osanud öelda välja, et vajan abi“.

Last või noort saame päriselt aidata siis, kui süveneme ja saame aru, mis teda nii käituma paneb, pakume talle abi ja toetust, mis arvestab nii tema mineviku, hetkeseisundi kui ka tulevikuväljavaadetega. Lapse karistamine vähendab üldjuhul aga positiivseid väljavaateid tulevikus.

Kuidas seda siis teha?

Tähelepanu kese peab liikuma sümptomi kiirelt kaotamiselt sügavamale ehk põhjusteni, mis sellise käitumise on tinginud ja keskenduda tuleb suhetele.

Oluline on uurida noore lugu: kes ta on, millest ta hoolib, kuidas ta ise oma probleeme näeb. Vaja on minna sügavuti noore loo sisse – mis ja millal on juhtunud ehk mis on viinud selliste sündmuste ja sellise käitumiseni. Olen aastate jooksul puutunud oma töös kokku paljude olukordadega, kus lapsed on käitunud endale või teistele ohtlikult. Kõikide nende lugude juures on välja tulnud laste varasemad traumaatilised kogemused: sügav hooletusse jätmine, väärkohtlemine, pidev vägivalla pealt nägemine või seksuaalne väärkohtlemine.  

Kui me ei mõista, mis on noore sellise käitumiseni viinud ja ei tegele algpõhjustega, sh ei kaasa kogu lapse ümber olevat süsteemi, ei jõua me kunagi soovitud positiivse muutuseni. Oluline on ka teadvustada, et kõikidel lastel ja noortel on oma tugevused, mis tuleb üles leida. Kui neid tugevaid külgi märgata ja toetada, on suurem tõenäosus olukorra muutuseks.

Noort tuleb näha osana süsteemist, kuhu ta kuulub – pere, lähedased, kogukond. Koostöö vanematega on võtmetähtsusega. Jah, tean, on ka vanemaid, kes ei ole valmis koostööd tegema, aga nt kinnise lasteasutuse teenuse laste eluteede uuring* näitas, et perega kontakti loomisesse ei panustata ka piisavalt. Kahjuks kogevad ka vanemad sageli palju halvakspanu. Isegi kui vanemat on koostööle saada vahel raske, siis tasub see pingutus end ära. Lapse ja noore jaoks tema pere alati oluline. Kui aga vanemate käitumine last kahjustab ja tal ei ole kodus seetõttu turvaline, tuleb kahtlemata leida viis, kuidas tagada lapse turvalisus.

Ülimalt oluline on, et vähemalt üks täiskasvanu looks noorega usaldusliku kontakti, et noor saaks ja julgeks rääkida, mis on tema elus juhtunud ning mida ta tegelikult vajab.

Leian, et Eestis on siiani noorte toetamisel liialt vähe tehtud võrgustikutööd. Võrgustikutöö meeskonda kuuluvad erinevad lapsega kokku puutuvad spetsialistid ja igaühel on selles võrgustikus ka oma vastutus kanda. Sealhulgas on oluline kaasata võrgustikutöösse ka laps või noor ning tema pere. Võrgustikutöö ei tähenda siinkohal ühekordset kokkusaamist, vaid järjepidevaid ühiseid kohtumisi, vajaliku info kogumist ja ülesannete jagamist ning noore (ja ta pere) järjepidevat toetamist. Seejuures ei tohi unustada, et iga lapse ja tema pere lugu on unikaalne ning ideaalseid kohe toimivaid lahendusi ei ole – tuleb proovida senikaua, kuni õige viis on leitud.

Laiemalt aitaks neid noori varasem järjepidev tugi ning pereteenuste ja -toe parandamine, muuhulgas õigeaegne vaimse tervise abi. Lisaks on vaja stabiilsust, sest pidev spetsialistide vahetumine, sh hinnanguterohke suhtumine, tekitab usaldamatust kogu abistamise süsteemi vastu. Nagu üks noor on öelnud: „Süsteemis peavad olema inimesed, kes leiavad aega kuulamiseks ja on lahendustele keskendunud, kes ei solguta last ühest kohast teisse.“

Kujutan ette, et mu mõtteid lugedes peavad paljud mind naiivseks. Kindlasti mingis osas ka olen, kuid minu töökogemus noortevaldkonnas on näidanud, millistel meetoditel on potentsiaali töötada ja millistel absoluutselt mitte. Olulised on lapse ümber olevate täiskasvanute hoiakud, väärtused ja teadmine, et suhtlust ei saa üles ehitada karistusele. Nagu noored ka ise ütlevad, siis on vaja olla empaatiline; uskuda, mida nad räägivad; võtta nende jaoks päriselt aega ja kuulata neid (mitte kuulata, et vastata) ning seda kõike tuleb teha järjepidevalt.

Samas tuleb arvestada, et mida kauem on noored olnud ebasoodsates oludes, seda kauem võtab neil ka aega eluteel kursi muutmine. Kuid kindel on, et ilma vähemalt ühe toetava positiivset eeskuju andva täiskasvanuta on see peaaegu võimatu. Ja tõhusalt on see võimalik siis, kui terve lapse ümber olev võrgustik on seadnud eesmärgiks noort päriselt aidata.

Olen ühe programmi arendamise käigus just hiljuti vestelnud mitme noorega, kellel esines minevikus kõrget riskikäitumist. Väga valus on kuulata noorte mittetoetavaid kogemusi, näiteks:  „Keegi ei kuulanud mind ja mul ei lastud rääkida, mul ei olnud võimalust end kaitsta“; „Olen suva tiinekas, keegi ei usu mind“; „Mind vaid süüdistati, nii või naa olin halb – siis mul oligi ükskõik, sest mul polnud enam midagi kaotada“.

Ja kui ma küsisin, mis neid aitas, kõlasid järgmised laused:„Nad kuulasid mind, senini polnud kedagi, kes kuulaks“; „Nad ei andnud hinnanguid – mulle tähendas see palju. Nad ei surunud oma autoriteeti peale“.Lihtne on hukka mõista, kuid palju tõhusam oleks proovida mõista ning tegutseda nii, et lapsed ja noored tunneksid, et nad on olulised ning olenemata tegudest näeme neis eelkõige seda last või noort, kes nad on.

Seega soovin panna kõigile südamele – karistusmeetodid, mis keskenduvad ainult noorte süüdistamisele, hinnangute andmisele ja hukkamõistmisele, ei paku lahendusi sügavamatele põhjustele, mis on nad riskikäitumiseni viinud. Noorte sildistamine ja karistamine võivad viia nende veelgi suurema eraldatuseni ühiskonnast ning suurendada probleeme tulevikus. Kui kutsume kedagi pätiks või kriminaaliks, oleme noore külge juba sildi riputanud.  

Iga raskesti mõistetava käitumise taga on lapse või noore vajadus, mis on olnud, ja suure tõenäosusega on ka täna, täitmata. Oluline on mõista, et karistamine ei lahenda probleeme, vaid võib neid süvendada – eriti kui räägime lastest ja noortest, kelle aju alles areneb ning neil ei ole maailmast samasugust arusaama nagu täiskasvanutel, sest neil puuduvad veel kogemused.

Lähenemine, mis keskendub mõistmisele, kuulamisele ja toetamisele on palju tõhusam. Nagu ka abiprokurör Annika Vanatoa Eesti Ekspressis ilmunud artiklis välja tõi, siis pigem aitab kuulamine ja rääkimine, nt ka taastava õiguse teenuse näol**. Taastava õiguse põhimõtteid nagu igaühel on oma vaatenurk, oma lugu; kui meie vajadused on kaetud, siis me toimime kõige paremini ning need, kes sündmustest enim mõjutatud, on ka inimesed, kes suudavad leida parima viisi edasiminemiseks. Kuulamisoskust ja hinnangutevaba keskkonda ning empaatilist suhtumist saab meist tegelikult pakkuda igaüks.

Olen näinud, et on tehtud suuri pingutusi, et pakkuda lastele ja noortele abi ning toetust, mis neid päriselt aitab, kuid usun, et meil on veel pikk tee minna suhtumises lastesse ja noortesse, kes ei käitu ühiskondlikult aktsepteeritavalt. Lõpetuseks veel üks tsitaat noorelt, kui küsisin, mis siis aitaks: „Kui sa võtad mind kui inimest, on pool tööd juba tehtud“.

Enelis Linnas, MTÜ Sa Suudad juhatuse liige

Artikkel ilmus 29. juulil 2024 Eesti Päevalehe arvamusrubriigis

Viited:

* kinnise lasteasutuse teenuse (KLAT) laste elutee uuring
2022. aasta lõpus valminud Haap Consultingu ja Tallinna Ülikooli uuring „Uuring riskilaste õigeaegse tuvastamise ja tulemusliku abistamise süsteemi täiustamiseks: kinnise lasteasutuse teenuse laste eluteede õppetunnid“. Uuring käsitles laiemalt alates 2018. aastast sotsiaalhoolekandeseaduse alusel KLAT-i suunatud laste (ja nende perede) KLAT eelset perioodi kui ka KLAT-is viibimist ja sealt kogukonda naasmist.

**Taastava õiguse teenus on lähenemine konfliktidele viisil, mis võimaldab konflikti kaudu tekkinud kahju heastada. See põhineb lahendusprotsessidel, milles osalevad aktiivselt kõik olukorrast mõjutatud pooled, eesmärgiks poolte tervendamine ning turvalisuse loomine. Taastava õiguse eesmärk on juhtunu tõttu kannatada saanud suhte taastamine ja võimalusel sobiva lahenduse leidmine. Lisaks võimaldatakse teo toimepanijal võtta vastutus oma tegude eest ning heastada kahjud; toetatakse kannatanut ja antakse talle hääl ning jõutakse tulevikku vaatavate tulemusteni.