Toetagem õpilasi jääma tubakavabaks – 10 aastat Suitsuprii Klassi võistlust

Kas te teadsite, et kui iga kümnes 13-aastane koolitüdruk suitsetab vahetevahel, siis 15-aastaselt suitsetab üks kümnest tüdrukust juba iga päev. 13-aastastest poistest suitsetab iga päev 6%, 15-aastastest aga juba 16%. Ning kas teadsite, et kolmandik 13-15-aastastest õpilastest, kes kunagi on suitsetanud või suitsetavad, alustasid enne kümnendat eluaastat. Need on mõned faktid viimastel aastatel Tervise Arengu Instituudi poolt läbiviidud uuringutest.

Rahvusvahelised teaduslikud uurimused näitavad tugevat seost suitsetamisega alustamise vanuse ja regulaarseks suitsetajaks saamise vahel. Erinevate uurimuste andmetel on 50-60% suitsetajatest alustanud sellega enne 13. eluaastat. See tähendab, et kui suitsetamist ei ole alustatud noorelt, siis tõenäosus saada täiskasvanueas regulaarseks suitsetajaks on üsna väike. Samuti tekivad noortel kiiresti tubakasõltuvuse ilmingud ning lisaks igapäevasuitsetamise suuremale negatiivsele tervisemõjule, on neil suitsetamisest loobumine sageli väga raske.

Mida nendest uuringutest järeldada? Kindlasti seda, et suitsetamisvastased ennetusmeetmed peavad algama enne kui enamus noorukitest alustab suitsetamisega eksperimenteerimist ning et ennetuse esmaseks eesmärgiks on suitsetamisega alustamise edasilükkamine või veel parem - ära hoidmine. Ennetusmeetmete teiseseks eesmärgiks on peatada üleminek juhusuitsetamiselt igapäevasuitsetamisele.

Just selliselt on püstitanud ka oma eesmärgid Euroopas üks levinumaid spetsiaalselt noortele suunatud suitsetamisvastaseid ennetusprogramme - Suitsuprii Klassi võistlus.

Võistlus kui üks võimalus muutusteks

Kui võistluse idee ja korraldus 90ndate aastate keskel Soomest mööda Euroopat levima hakkas, räägiti sellest kui innovaatilisest lähenemisest. Seda põhjusel, et õpilaste suitsust eemale hoidmiseks ei kasutatud seni ennetuses üsna traditsioonilist hirmu tekitamise meetodit, vaid hoopis soovitavat käitumisviisi ehk mittesuitsetamine sai tunnustatud.

Suitsuprii Klassi võistluse üks eesmärke on suitsetamine noorte hulgas denormaliseerida ehk muuta arvamusi suitsetamisest nii, et see ei tunduks populaarse tegevusena. Kuna teismeeas on klassikaaslaste ja sõprade mõju kõige suurem, siis peaksid mittesuitsetavad klassikaaslased mõjutama teisi suitsetamist mitte alustama või maha jätma. Seega tugineb võistlus oma olemuselt kolmele käitumise mõjutamise teoreetilisele mudelile – sotsiaalse õppimise teooriale, omataoliste surve ja sotsiaalse kontrolli teooriale.

Võistluse üldised reeglid on läbi aastate püsinud samad. Võistluses osalevad õpilased on oma allkirjaga lubanud jääda kogu võistluse perioodil oktoobrist aprillini tubakavabaks. Kui mõni õpilane hakkab võistluse jooksul suitsetama või ei suuda loobuda, siis klass langeb võistlusest välja. Võistlus on vastastikuse aususe põhimõttel, õpilased kontrollivad enda ja oma klassikaaslaste tubakavabaks jäämist ise. Kõikide võistluse edukate lõpetanud klasside vahel loositakse kevadel välja rahalised preemiad.

Milline on olnud võistluse tulemuslikkus?

Kõige esimene uuring võistluse efektiivsuse kohta viidigi läbi Soomes 1991/1992 õppeaastal ehk aasta peale esimese konkursi toimumist. Õpilaste suitsetamisharjumusi selgitati kolmel ajahetkel: vahetult enne võistluse algust, võistluse järgselt ühe kuu ning aasta möödudes. Tulemustest ilmnes, et suitsetavate õpilaste hulk suurenes vähem nendes 8. klassides, mis võtsid võistlusest osa ning suurenes rohkem klassides, mis kukkusid võistlusest. Sarnasele järeldusele, et võistluses osalemine võib tõepoolest laste suitsetama hakkamist vähendada või edasi lükata, jõudsid ka Saksa uurijad.

Hollandi uurimuses selgus, et vahetult võistluse lõppedes osalenud õpilaste seas oli oluliselt vähem uusi suitsetajaid, kuid aasta pärast ei olnud erinevus enam nii märgatav. Sellest järeldasid uurijad, et lühiajalise tulemusena õnnestus võistlusel suitsetavate noorte arvu kasvamist vähendada, kuid et seda efekti säilitada, tuleks ka järgnevatel aastatel võistluse või teiste mittesuitsetamist toetavate sekkumistega jätkata.

Meil Eestis on heameel tõdeda, et 2010. aasta kooliõpilaste terviseuuringu andmetel on 15-aastaste poiste kui tüdrukute seas suitsetajate osakaal viimasel viiel aastal vähenemas, vastavalt 33%-lt 28%-le ja 26%lt 23%-ni.

Mida arvab Eesti õpetaja?

Saamaks tagasisidet meil toimuva võistluse kohta, viisime sel aastal läbi kvalitatiivse fookusgrupi uurimuse, kus intervjueeritavateks olid mitmeaastase kogemusega koolitöötajad kuuest maakonnast, nii linna- kui maakoolidest. Lisaks analüüsis Tallinna Ülikooli üliõpilane Mari-Liis Pürjer oma lõputöös õpilaste arvamusi võistlusest ühe Tallinna kooli 11. klassis läbiviidud intervjuude põhjal. Järgnevalt toetungi õpilaste ja õpetajate seisukohtadele nendest uurimustest.

2007. aastal kaasati esmakordselt võistlusesse ka 4. ja 5. klassid. Sellest alates on diskuteeritud selle otstarbekuse üle. Tõepoolest, valdav enamus õpilasi ei oma selles eas veel suitsetamiskogemust ega kavatsust seda proovida ning neile võib tunduda üleliigsena seda oma allkirjaga kinnitada. Samuti võib mõnele lapsevanemale tunduda, et konkursil osalemisest võib alguse saada hoopis lapse huvi suitsetamise vastu.

Õpetajate arvates on need küsimused tekkinud pigem vähesest selgitustööst ning 4. klasside kaasamine on seni olnud õigustatud. Suitsetamise ennetustööga tuleks õpetajate hinnagul alustada tegelikult veelgi varem. Aga et 4. klassis on nii proovijaid kui suitsetajaid, siis on õige, et nad osalevad ka võistluses. Eelmise aasta statistika kohselt alustas võistlust 143 neljandat klassi, neist 15 langes välja.

Osalemisotsuse tegemisel saab iga õpetaja koos vanematega kaaluda, kas selle võistlusega liituda on nende jaoks veel liiga vara. Kui võistlusega alustada ajal, mil kokkupuude suitsetamisega on vähestel õpilastel ning klass saab osalemisest positiivse elamuse, on nad enam motiveeritud ka järgmistel aastatel osalema.

Veel rõhutati klassijuhataja olulist rolli võistluse läbiviimisel. Õpilaste intervjuudes toodi ühe probleemina välja, et aususe põhimõtte järgmisse suhtuti üsna skeptiliselt, mistõttu kogu võistlus kaotas õpilaste jaoks oma esialgse tähenduse. Seda mõjutasid asjaolud, et klassijuhataja suhtumine konkursi reeglitesse oli liiga leebe, õpilaste hulgas ei olnud arvamusliidreid, kes oleks mõjutanud teisi suitsetamist maha jätma ning suitsetamisest loobumisest olulisemaks sai selle varjamine.

Olgu siinkohal veelkord öeldud, et võistlus on suunatud eelkõige neile õpilastele, kes veel ei ole alustanud või on proovimisfaasis. Juba mitmeaastase regulaarse suitsetamise kogemusega õpilastele soovitame tutvustada ka noorte suitsetamisest loobumise nõustamisteenuse võimalusi. Õpetajad nägid ühe enda rollina selgitada reegleid ja eesmärke selliselt, et suitsetamise varjamine ja seeläbi n-ö auhinnajahil püsimine ei muutuks võistluse käigus omaette eesmärgiks.

Suur osa koole ja klassijuhatajaid on omaltpoolt aidanud võistluse ideed ja mõju võimendada viies igal aastal sellega kaasnevalt läbi kogu kooliperele suunatud suitsetamise ennetuseprogramme. Võistluses osalevatele õpilastele on palju lisamotivatsiooni pakkunud ainult neile mõeldud sportlikud või meelelahutuslikud tegevused palliturniiridest kuni diskodeni.

Selge on, et võistluse näol on tegemist ühe võimalusega ning saavutamaks püsivaid muutusi õpilaste suitsetamisharjumustes peab kogu ümbritsev üldine sotsiaalne keskkond muutuma palju suitsuvabamaks.

Mida rohkem osalejaid, seda rohkem võitjaid

Käesoleval õppeaastal toimub Suitsuprii Klassi võistlus kümnendat korda. Viimastel aastatel on osavõtjate arv jäänud 13 000 -15 000 õpilase vahele. Võistluse populaarsus ei tulene mitte ainult sellest, et seda on igapäevase õppetööga lihtne siduda, vaid osavõtjad kogevad, et üks ennetusprogramm ei pea olema sugugi ainult näpuga viibutamine, vaid vastupidi - võib kõigile osavõtjatele rõõmu pakkuda liites neid kokku ning pannes ühise eesmärgi nimel tegutsema.