Noorsoopolitseinik Maige Ojavee koostas narkomaaniaprobleemist raamatu

Ida-Harju noorsoopolitseinik Maige Ojavee koondas narkootikume tarbinute lood ja kogemused raamatusse.

„Kui tavaliselt tegeleme tagajärgedega, siis selle raamatu eesmärk on aidata ennetada. Sõltuvus ei ole ainult narkomaania, vaid ka suitsetamine, alkoholism, toksikomaania. Minu soov on, et me ei tõukaks last ära, vaid annaksime talle juba sõltuvuse esimeste tundemärkide ilmnemisel käe. See raamat ei ole noortele, vaid noortega tegelevatele inimestele. Kui me kasvõi ühe noore aitame sellest probleemist välja, on juba võit," ütles Ida-Harju politseijaoskonna noorsoo- ja ennetusteenistuse noorsoopolitseinik Maige Ojavee.

Raamatu „Kuigi ümbrus on sama, elab igaüks meist erinevas maailmas" sissejuhatus algab president Toomas Hendrik Ilvese sõnadega: "Eesti rahvas on arvult väike. Seepärast ei tohi me mitte ühegi inimese saatusele käega lüüa."

Samal põhjusel otsustas Maige Ojavee koguda kokku noorte ja ka täisealiste inimeste arvamused ja isiklikud kogemused narkootikumide tarbimisest ning selgitada, mis on narkootilised ained, kuidas satuvad noored narkootikumide küüsi, kuidas probleemseid noori ära tunda ning kuidas neid aidata.

„Narkootikumid on nüüdseks levinud juba kõikjale, ka küladesse ja väikekoolidesse. Millest me räägime, kui juba 13aastane laps tarbib narkootikume, kannab neid koolis kaasas, levitab ja müüb?" arutles politseinik.

Oleme käinud narkokoeraga koolides, koer reageerib peaaegu alati, järelikult on laps olnud oma koti või samade riietega peol, kus liigub narkootikume või on olnud sellega mujal kokkupuude. Kõige kurvem on, et diilerid on juba nende endi sõbrad ning noored räägivad, et kanepi saamine pole enam üldse küsimus."

Maige Ojavee lisas: „Kui lapsel on probleem, tahab ta valust vabaneda ja pahatihti leiab sõbra, kes annab niiöelda murevaba pilli. Sealt edasi võib minna lumepalliefektina. Kui ruttu tekib sõltuvus, on individuaalne. Ükski sõltlane ei ütle, et tal on sõltuvus, eriti laps."

Raamatusse koondas ta erinevaid lugusid. Mõni kirjutab, et on lihtsalt midagi proovinud, teine, et talle narkootilised ained ei mõju, kolmas, et jumaldab neid, neljas, kuidas sellest sai alguse tema allakäik, viies, kuidas sattus narkomaania tõttu vanglasse jne.

„Tahtsin kogemusi nii alaealiselt, kes narkootikume tarvitab, kui ka neilt, kes püüavad paraneda ja juba paranevad. On ka lugu ühelt emalt, kes on narkootikumide tõttu kaotanud lapse. Hakkasin neid jutte teadlikult raamatu jaoks koguma. Mõned ei olnud nõus, et nende räägitut avaldan, kartsid. Enamik palus, et muudaksin nime, osa jäi lihtsalt eesnimega," rääkis Maige Ojavee.

Raamat anti välja Ida-Harju politseiosakonna möödunudaastase projekti "Kuula ja märka" raames. Selle aitas kokku panna Anija valla lastekaitsespetsialist Katre Reilent, keeleliselt toimetas Tiiu Palm, kujundas Virgylia Soosaar. Tiraaž on 200 ning autori soov on, et see läheks peamiselt noortega tegelevatesse asutustesse: koolidesse ja noortekeskustesse.