Juhtude teatamata jätmine mõjutas oluliselt lastevähi haigestumus- ja elulemusnäitajaid Eestis

Aastatel 2000–2011 jätsid haiglad vähiregistrisse teatamata 56 kasvaja esmasjuhtu, mis olid diagnoositud 0–17 aastastel lastel, selgus Tervise Arengu Instituudis (TAI) valminud teadustööst. Seega suurenes selles ajavahemikus lastel diagnoositud esmasjuhtude arv 459-lt 515-ni.

Teadustöö tulemusi tutvustav artikkel ilmus ajakirjas European Journal of Cancer Prevention ning käsitles laste kasvajate teatamise kvaliteeti Eesti vähiregistris ja selle mõju haigestumuskordajatele ja elulemusmääradele. Uuring tehti TAI epidemioloogia ja biostatistika osakonnas, kasutades Eesti Vähiregistri ning Tartu Ülikooli Kliinikumi ja Tallinna Lastehaigla andmeid.

Vähiregistri andmete täielikkuseks hinnati uuringus 89,5%. Juhtude teatamine erines paikmegrupiti ja ajaperiooditi. Täielikkus oli madalam uuringu viimasel perioodil (2005–2011) ja leukeemiatel, sealjuures leidus ka mitmeid paikmegruppe, kus täielikkuse hinnang oli 100% (näiteks maliigsed luukasvajad).

Mõju haigestumuskordajatele ja elulemusmääradele vaadeldi 0–14aastaste laste seas. Ajavahemikus 2000–2011 diagnoositi selles vanuserühmas 385 kasvaja esmasjuhtu. Enim diagnoositud paikmeteks olid leukeemiad (31%), kesknärvisüsteemi kasvajad (29%) ja lümfoomid (11%). Puudunud juhtude lisamisel vähiregistrisse suurenes kogu haigestumuskordaja 12,9-lt 14,9-ni 100 000 kohta. Ühe aasta elulemusmäär (kõik paikmed kokku) suurenes 89%-lt 91%-le ja viie aasta elulemusmäär 70%-lt 76%-le. Enim suurenes viie aasta elulemusmäär leukeemiate (71% vs 82%), lümfoomide (89% vs 91%) ja kesknärvisüsteemi kasvajate (66% vs 71%) korral.

Uuringu tulemused näitasid, et kasvajajuhtude teatamata jätmisel vähiregistrisse on oluline mõju haigestumus- ja elulemusmääradele, põhjustades mõlema näitaja olulist alahinnangut. Kuigi varasemalt on kirjanduses näidatud, et juhtude alateatamise tagajärjeks võib olla elulemuse ülehindamine, siis TAI uuringu tulemused näitasid vastupidist. Viimase põhjuseks on eelkõige see, et kuna vähiregister kasutab ühe täiendava andmeallikana surma põhjuste registrit, siis jäävad teatamata pigem parema prognoosiga juhud. Kui haigestumus laste kasvajatesse on Eestis naaberriikidega võrreldaval tasemel, siis elulemusnäitajad on meil jätkuvalt madalamad kui mitmetes Euroopa riikides. Suurimat mahajäämust võib näha leukeemiate puhul. Kuigi Eestis on täielik laste vähiravi olemas alates aastast 2005, võib väikese juhtude arvu tõttu diagnoosimine olla keeruline või ravimite kättesaadavus raskendatud (kuna nende järele ei ole pidevat vajadust).

Elulemuse mahajäämuse põhjuste täpsemaks selgitamiseks on vaja teha detailsemaid uuringuid. Käesoleva uuringu tulemused näitavad selgelt andmekvaliteedi olulisust vähihaigestumuse ja -elulemuse hindamisel. Uuringut toetas Eesti Teadusagentuur (Euroopa Regionaalarengu Fond programmi TerVE raames ja institutsionaalne uurimistoetus IUT5-1).