Lapsed on terased märkama pandeemia põhjustatud muutusi

Pandeemia mõjudest lastele on enim avalikkuse tähelepanu saanud vaimse tervise ja distantsõppega seotud probleemid. Dagmar Kutsari ja Leena Kurvet-Käosaare tehtud uuring näitab, et koolilapsed ise näevad uues olukorras nii head kui halba.

Mõned päevad peale eriolukorra kehtestamist 2020. aasta märtsis tuli Eesti Kirjandusmuuseum välja üleskutsega, milles paluti inimestel hakata pidama päevikut ning pöörata tähelepanu sellele, kuidas igapäevaelu ja suhted lähedaste ning sõpradega muutunud on ja ka sellele, mis on nende isiklikud hirmud ja lootused.

Päevikute kogumisvõistlusele laekunud kirjutiste seas oli arvestatav kogus koolilaste päevikuid, millest suurem jagu olid kirjutatud distantsõppe ajal koolitööna. Neist võeti vaatluse alla kuuendate klasside ning abiturientide päevikud. Lisaks tehti nii 2020. kui 2021. aastal lastega ka intervjuusid, mille käigus püüti mõista nende kogemusi seoses pandeemiaga.

Intervjuu kava oli avar: intervjuude elluviijad küsisid lastelt, mis on nende elus võrreldes pandeemiaeelse ajaga teisiti, mis on pandeemia ajal halvemini ja mis paremini ning mida nad selles olukorras muudaksid, kui nad näiteks saaksid olla võlurid.

Uuringu fookuses oli see, kuidas ja milliseid muutusi lapsed täheldasid ja millisel viisil ja millisel määral need mõjutasid laste subjektiivset heaolu. Uuring näitas, et pandeemiaolukord mõjutab laste heaolu mitmel viisil, kuid selle mõju ei tajunud lapsed (eriti 2020 kevadel) üksnes negatiivsena.

Detailselt kirjeldasid lapsed ka piirangutest kinnipidamist, sealhulgas oma iseseisvates toimingutes ning taunisid nende eiramist. Vaid väga üksikutel juhtudel ei peetud piiranguid ega neist kinnipidamist (näiteks distantsi hoidmist või maski kandmist) oluliseks ning see oli alati seotud perekonnas omaksvõetud hoiakutega.

Paljude laste päevikutest ja intervjuudest tuli välja aga üldine turvatunde vähenemine, mis oli eelkõige seotud hirmuga, et haigestuvad nende vanemaealised perekonnaliikmed. Vähemalt teatud määral aitas ärevusega toime tulla pereliikmete toetus.

Välja tuli seegi, et tavapäraste suhtlusviiside äralangemisel ei suutnud sotsiaalmeedia neid asendada või suutis seda üksnes mõningal määral.

Lapsi, kelle jaoks pandeemia ühtegi negatiivsena tajutud muutust kaasa ei toonud, peaaegu ei olegi. Probleemid on omavahel seotud – näiteks mõjutab üksilduse ja äralõigatuse tunne hakkamasaamist koolitööga ja vastupidi.

Elame jätkuvalt pandeemiaolukorras ning see mõjutab koolilaste elukorraldust, hakkamasaamist ja arusaamu maailmast. Kriisiolukorras, kus fookuses on majandustegevuse toetamine ja tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus, võib laste võimaluste piiramine näida hädavajaliku abivahendina.

Kogu artiklit saab lugeda Err.ee portaalist