Omavalitsustele hooldereformiks raha eraldamise põhimõtted

Sotsiaalministeerium saatis koos rahandusministeeriumiga juuni lõpus kohalikele omavalitsustele ja teenuseosutajatele kirja, milles selgitas hooldereformi elluviimiseks omavalitsustele eraldatud raha arvestamise põhimõtteid. Millest tuleb reformi elluviimisel lähtuda?

1. juulist jõustus hooldereform, millega muutus ööpäevaringse üldhooldusteenuse rahastamine. Hooldereformiga väheneb inimese omaosalus ja puuduolev osa kaetakse avaliku sektori rahast.

Lühikese ajaga on reformi ettevalmistamiseks tehtud suur töö ja selle nimel on pingutanud sotsiaaltöötajad, teenuseosutajad, omavalitsuste juhid, volikodude liikmed, sotsiaalkindlustusameti ning ministeeriumide spetsialistid. Sedavõrd suuri reforme saabki ellu viia üksnes kõigi osaliste koostöös.

Uue korra järgi tasub kohalik omavalitsus ööpäevaringset üldhooldusteenuse kohatasust inimese hoolduskulu.

Hoolduskulu moodustub neljast komponendist:

1. hooldusteenust vahetult osutavate hooldustöötajate ja abihooldustöötajate tööjõukulu (palk ja maksud);
2. tööriietuse ja isikukaitsevahendite kulu;
3. tervisekontrolli ja vaktsineerimise kulu;
4. koolituskulud.

Teenuseosutajad esitavad hoolduskuludena tegelikud kulud vastavalt hoolduskulude komponentidele. Teenuseosutajatel tuleb silmas pidada, et hoolduskulude hulka kuuluvad üksnes nende hooldustöötajate ja abihooldustöötajate personalikulud, kes tegelevad vahetult hooldustööga ja on tööajagraafikusse märgitud tegelikult tööl oleva töötajana. Hoolduskulu suuruse kujunemise kohta võivad omavalitsused ja riik esitada küsimusi, nt paluda esitada andmeid hooldusteenust vahetult osutavate töötajate arvu ja töötajate tööjõukulu kohta.

Piirkonniti ühetaolised võimalused

Riigieelarve rahastusmudel arvestab nii omavalitsuse senist panust üldhoolduse rahastusse, vanemaealiste osa elanikkonnas, vajadust tõsta üldhoolduse hoolduspersonali palka kui ka üldhooldusteenuse vajajate arvu suurenemist.

Aastal 2023 jaotatakse hooldereformile eraldatud raha omavalitsustele ühetaoliselt, vastavalt seal elavate 65–84-aastaste ja vähemalt 85-aastaste inimeste arvule. Vähemalt 85-aastaste elanike eest suurendatakse summasid 4,8 korda, sest vajadus hooldekoduteenuse järele on selles eagrupis sama palju suurem. Sellise rahaeralduse põhimõtte kasuks otsustati, et luua piirkonniti ühetaolised võimalused teenusele saamiseks.

Hoolduskulude hulka kuuluvad üksnes nende hooldustöötajate ja abihooldustöötajate personalikulud, kes tegelevad vahetult hooldustööga ja on tööajagraafikusse märgitud tegelikult tööl oleva töötajana.

Samade põhimõtete järgi olid arvestused tehtud ka 2024. aastaks ja järgnevateks aastateks, kuid oleme neid ümber kujundamas, et paremini toetada omavalitsusi uuele üldhoolduse rahastusmudelile üleminekul. Ümberjaotuse valem võtab arvesse nii inimeste arvu, kelle elukoht oli enne 2001. aastat registreeritud erihoolekandeasutusse ja kes suunati sealt hiljem üldhooldusteenusele, aga ka eakate inimeste osa elanikkonnas ning üldhooldusteenuse saajate arvu.

Piirmäär ei pea katma kõiki kulusid

Rahastamisel arvestatakse, et omavalitsustel oleks koos senise omapanusega vähemalt minimaalne vajalik summa üldhooldekodus olevate isikute kohta nii, et see kataks keskmise üldhooldekodu hoolduskulu maksumuse. Vastavalt eelarve võimalustele ja elanike vajadustele võimaldab lisaraha pakkuda rohkem koduteenust ja muid toetavaid sotsiaalteenuseid, mis aitavad inimestel kauem kodus toime tulla.

Omavalitsusel on õigus kehtestada hoolduskulude piirmäär, võttes arvesse ka oma eelarve võimalusi. Selle kehtestamisel võib arvestada teenusesaajate erineva hooldusvajadusega, partneriks olevate teenuseosutajate või oma piirkonna ümberkaudsete üldhooldekodude avaldatud hoolduskuludega ja ka oma rahaliste võimalustega. Need olenevad näiteks sellest, kui palju on väiksema sissetulekuga inimesi, kelle puuduolev kohatasu osa tuleb vajadusel katta, nagu on senini tehtud.

Oluline on, et hoolduskulude piirmäär võimaldaks teenuse vajajal leida teenusekoht mõistliku aja jooksul.

Piirmäär ei pea katma kõigi, ammugi kallimate üldhooldekodude hoolduskulusid. Oluline on, et piirmäär võimaldaks teenuse vajajal leida teenusekoht mõistliku aja jooksul. Need seadusega kehtestatud kohustused on nii 2023. aastal kui ka järgnevatel aastatel rahastatud.

Teenusesaaja muude kulude toetamine, näiteks talle isikliku käiberaha jätmine, kulude katmine tulenevalt sobiva teenuskoha eritingimustest (suuremad majutuskulud või hoolduskulud) on omavalitsuse kaalutlusotsus, mida saab teha omavalitsuse korraldatava teenuse osana.

Jätkame infovahetust reformi kõigi rakendajatega ja loodame, et töö käigus leiavad küsimused lahendused ning saame paratamatult tekkivad raskused koos ületada.

Hooldereformist saab pikemalt lugeda sotsiaalministeeriumi kodulehelt. Sotsiaalkindlustusamet on koostanud vastused reformiga seotud enam esitatud küsimustele.

Ketri Kupper, Meeli Tuubel
sotsiaalministeeriumi hoolekande ja sotsiaalse kaasatuse osakond

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö.