Tugiisik aitab kokku viia uimasteid tarvitava inimese ja tervishoiuteenused

Programmi SÜTIK tugiisikute kogemused kinnitavad, et vaja on lõimida sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna teenused uimasteid tarvitavatele inimestele.

Tervise Arengu Instituudi vanemspetsialist Marin Vaher kirjutab ajakirjas Sotsiaaltöö avaldatud artiklis sellest, et sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnas on vaja teha üksteisest lugupidavat koostööd eelkõige kõige haavatavamate gruppide abistamisel. Haavatavate gruppide hulka kuuluvad ka uimasteid tarvitavad inimesed, eriti need, kellel on uimastisõltuvushäire diagnoos või selle kahtlus ja kes sõna otseses mõttes iga päev võitlevad oma elu ning tervise eest. Nad vajavad välist abi, et taastada eneseusk ja teadmine, et uimastisõltuvushäire on haigus, millele on ravi.

Sekkumiseks on vaja võrgustikku

Uimasteid on elu jooksul proovinud umbes veerand Eesti täiskasvanud elanikkonnast ja paljudele see vaid proovimiseks jääbki. Teadaolevalt ei koge nad pikemaajalisi tervisekahjusid. Enamasti on proovitud kanepit, aga ka teisi uimasteid, nagu näiteks MDMA (ecstasy), amfetamiin, kokaiin või mõni ravim, mida arst ei ole välja kirjutanud. Kui proovimisest saab regulaarne tarvitamine, millest kujuneb sõltuvus, võib see kõige kurvematel juhtudel lõppeda surmaga, mille põhjustab uimastite üledoos.

Aastal 2022 suri Eestis uimastiüledooside tõttu 80 inimest, 2023. aasta esimese üheksa kuuga aga on see arv suurem kui eelmise aasta koguarv. Eesti surmapõhjuste registri esialgsete andmete kohaselt oli 2023. aasta septembri lõpu seisuga 90 uimastite üledoosist tingitud surma. Neist juhtumitest kuus jäid vanuserühma 17–22 aastat. Kahel korral põhjustas noorte inimeste surma ülikangete opioidide tarvitamine (fentanüül ja protonitaseen). Harilikult jääb uimastite proovimise ja üledoosi vahele pikki aastaid, kuid nende noortega läks kahjuks teisiti. Enamik surmaga lõppenud üledoosidest juhtusid Põhja-Eestis.

Nii sotsiaal- kui ka tervishoiuvaldkonnas peaks olema normiks rääkida noorte ja täiskasvanutega uimastitest hinnanguvabalt, et ennetada nende tarvitamist ja vajaduse korral sekkuda. Selles suunas astutakse Eestis julgeid, kuid mitte alati piisavaid samme. Kättesaadavad peavad olema asjakohased sekkumised alates universaalsest uimastiennetusest õpilastele kooliõpetajate ja tugispetsialistide toel kuni ravi- ja rehabilitatsiooni teenusteni haiglas uimastisõltuvushäire diagnoosiga inimestele.

Uimastite mõju oleneb tarvitatavast ainest, tarvitamisviisist, kogustest, inimese vaimsest ja füüsilisest tervisest ning tema keskkonnast. Seetõttu võib nii uimastitarvitamisest tekitatud kahju ennetamiseks kui ka sekkumiseks vaja minna võrgustikku alates perekonnast kuni väga erinevate spetsialistideni, nt toiduabi jagaja, tugiisik, võlanõustaja, sotsiaaltöötaja, nakkushaiguste arst, psühhiaater. Igal lülil selles ahelas on oma asendamatu roll.

Loe edasi ajakirjas Sotsiaaltöö avaldatud artiklist, kuidas puutuvad uimasteid tarvitavad inimesed iga päev kokku sotsiaaltöö- ja tervishoiuvaldkonnaga, kuidas need põimuvad ning milline on tugiisikute ehk programmi SÜTIK meeskonnaliikmete osa narkootikume tarvitavatele inimeste elus.