Lõhkudes silotorne: Eesti kogemus valdkonnaülese ennetuse süsteemi loomisel

Ennetus on terve ja turvalise ühiskonna alus. Ühtse, eri sektorite ja distsipliinide piire ületava ennetussüsteemi loomine on aga katsumus. Ka Eesti ennetussüsteem on seni olnud killustatud ja ebaefektiivne, toetudes sageli lühiajaliste ennetustegevuste elluviimisele läbi projektirahastuse.

Viimastel aastatel on Eesti aga võtnud suuna terviklikuma ja efektiivsema ennetuse korralduse suunas. Riik on tunnistanud erisuguste ühiskondlike tegurite ja probleemide omavahelist seost (nt sissetulek, haridus, toiduohutus ja eluase) ning Siseministeeriumi ja Justiitsministeeriumi eestvedamisel juurutanud sektoritevahelist lähenemist. Selleks on loodud ennetusnõukogu, kokku lepitud ennetuse põhimõtted ning ennetuse eesmärgid ja soovitatavad tulemused.

Need arengud on olnud murrangulised Eesti pingutustes ennetuse vallas – see on aidanud lõhkuda killustatust ja ühendanud eri valdkondade eksperte. Mitme ministeeriumi, sealhulgas Sotsiaalministeeriumi kaasamine ja koostöö on uue lähenemise kujundamisel olnud võtmetähtsusega. Tervise Arengu Instituudil on omakorda olnud oluline roll ennetuskvaliteeti mõjutavaid tegurite uurimisel ning ennetuse teadusnõukogu tegevuse juhtimisel.

Aastal 2020 viis Tervise Arengu Instituut ellu uuringu, mille eesmärk oli mõista riigi ennetussüsteemi tugevusi ja nõrkusi.

Uuringu raames viidi ellu intervjuud nii riikliku kui ka kohaliku tasandi otsusetegijatega ja selgusid peamised arenguvajadused ennetussüsteemis: ennetustegevuste tulemuslikkust hinnatakse liiga vähe, olemasolevate programmide tulemuslikkuse kohta andmeid napib, ennetusvaldkonnas töötavate inimeste pädevust on vaja parandada,  liiga vähe tehakse koostööd eesmärkide seadmisel ja ennetustegevuste planeerimisel, vastutus on ebaselge ning ennetustegevuste rahastus ei ole seotud kvaliteedinõuetega ega ole läbipaistev.

Kuigi koostöö ja parema planeerimise suunal on juba suuri samme astutud, ootavad ees ülesanded, mille lahendamine on jätkusuutliku süsteemi loomiseks võtmetähtsusega. Küsimused, mis vajavad vastuseid:

• Kuidas tagada ennetustegevuste elluviimise ja hindamise piisav rahastus kõigis ennetusega seotud valdkondades?
• Kuidas toetada tõendusele toetuvat otsuste tegemist nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil?
• Kuidas luua tugevamaid seoseid ennetustegevuste elluviimise ja nende uurimise, praktika ja teaduse vahel?
• Milliseid peavad olema ennetustegevuste kvaliteedistandardid, millest saaks lähtuda rahastamisel ning otsuste tegemisel?

Kuigi Eesti ennetussüsteemis on veel palju arengukohti, saab loodud mudel olla eeskujuks paljudele riikidele.

Ühiskondlike murekohtadega tegelemine nõuab koordineeritud lähenemist, mis vähendab killustatust ja ühendab eksperdid eri valdkondadest. Eesti on esile tõusnud valdkonnaülese ennetuse eeskujuna, näidates, kuidas koostöö, ühine keel ja tõendusel tuginev otsustamine võimaldab riikidel tõhusalt lahendada keerulisi küsimusi.

Huvirühmade kaasamine eri valdkondadest, ühistes põhimõtetes kokku leppimine ning elluviidavate tegevuste uurimise ja tulemuslikkuse hindamise prioriteediks seadmine on esimesed sammud, mille abil muuta ennetussüsteem läbipaistvamaks ja kvaliteetsemaks. Loodud mudel saab olla eeskujuks ja inspiratsiooniks ka teistele riikidele.

Karin Streimann ja Triin Vilms, Tervise Arengu Instituut

Loe ka originaalartiklit EuroHealthNet magazine veebilehelt.