Riiklik poliitika

Lapsevanemana tuleb arvestada paljude ühiskonnas heakskiidetud normidega. Näiteks, et lapsed käituvad teistega viisakalt, on täiskasvanute suhtes lugupidavad, ei valeta, peavad kinni kokkulepetest ning lisaks neile veel palju teisi ootusi ja reegleid. Uuringutest selgub, et üldiselt on eestimaalastel tavaks oma pereeluga seotud probleemidega ise hakkama saada. Suur osa vanemaid on nõus, et sõnakuulmatu laps näitab vanema toimetulematust lapse kasvatamisega. Sotsiaalsed normid on lapsevanematele küll teada, kuid kõiki neid täita siiski tihti ei suudeta. Samuti on sageli raske lapsevanemaks olemisega kaasas käivate pingete ja emotsioonidega hakkama saada. (RISC, 2008)

Riigi seisukohalt on oluline toetada lapsevanemaid, sest see, millega ja mil määral panustatakse laste ja perede heaolusse, kajastub varem või hiljem meie rahvastiku tervises, hariduses, tööhõives ning majanduses üldiselt. Sotsiaalministeeriumi väljatöötatud “Laste ja perede arengukavas 2012–2020“ tuuakse uuringutele tuginedes välja, et kasvukeskkond mõjutab oluliselt lapse tulevikku: probleemse lapsepõlvega täiskasvanud on suurema tõenäosusega vägivaldsed ja antisotsiaalsed, vaimse tervise probleemidega, madalama intellektuaalse võimekuse ja haridustasemega, kehvema majandusliku toimetuleku ning füüsilise tervisega.

Viimased 20 aastat on näidanud, et suuresti vaid tagajärgedega tegelemine ei ole jätkusuutlik ja pigem soodustab probleemide kuhjumist, nõudes ka rohkem rahalisi vahendeid. Et ennetada noorte ja laste probleeme, tuleb tegelda nende põhjustega. Varane sekkumine igal tasandil aitab saavutada laste ja perede heaolu.

Lapsevanemaid toetades ja neile vanemaharidust pakkudes saame anda lastele kvaliteetse lapsepõlve ja head arenguvõimalused – et oleks vähem vaesust, ebavõrdsust, harimatust ja oskamatust. Sellega aitame kindlustada ka järgnevate põlvkondade edukat toimetulekut.