"Kõik niikuinii vihkavad mind"

Ühe Tallinnas asuva asutuse uksest astub päiksepaistelisel hommikul järgimööda sisse kolm noort meesterahvast. Nad on viisakad, sõbralikud, jutukad, kenad. Pealtnäha täitsa tavalised mehed. Kuid neist igaühel on oma keeruline lugu ja see asutus, kuhu nad astuvad, ei ole särav kesklinna büroo, kuhu nad kuuluda võiksid, vaid süstlavahetuskeskus.

Viimasel ajal on narkomaaniast hakatud üha enam rääkima. Ja see on hea, samas ka kahju, et alles nüüd – probleem on meie ühiskonnas olemas olnud juba alates 1990 aastatest. Seni on ikka tahetud selliseid inimesi ja nende probleeme endast eemal hoida või teadmise ees pea liiva alla peita. Nii nagu sõltlase esimene samm teel paranemisele on oma probleemi tunnistamine, peab ka ühiskond probleemi lahendamiseks seda esmalt endale tunnistama.

Kes siis ikkagi on Eesti narkomaanid? Vähemalt iga kolmas Eesti 15–16-aastane noor on elu jooksul proovinud mingit narkootilist ainet. Õnneks enamik nendest noortest loobub tarvitamisest enne, kui kujuneb sõltuvus. Samas nii suur proovijate arv iseloomustab hästi meie vabameelset suhtumist narkootikumidesse ja vähest ohutunnetust.

Juba sõltuvuse küüsis olijate seas on valdavad mehed, kelle keskmine vanus on 27 aastat. Kõige noorem neist on esimest korda süstinud narkootikume 9-aastaselt, kõige vanem aga 42-aastaselt. Uuringud näitavad ka seda, et viimastel aastatel on tõusnud nii eestikeelsete uimastitarvitajate osakaal kui ka uimasteid tarvitavate naiste hulk.

Vestlustest sõltlaste endi ja nendega töötavate spetsialistidega jäävad kummitama sarnased lood. Esmakordselt tarvitas alkoholi ja kanepit 14-aastaselt, 18-aastaselt tegi tutvust heroiiniga. Esmakordne kogemus alkoholiga 13-aastaselt, aasta hiljem kanep, 17-aastaselt fentanüül. 13-aastaselt hakkas tarvitama alkoholi ja amfetamiini, 17-aastaselt heroiini ja hiljem ka fentanüüli. Selliseid algusi on lõpmatu arv, kuid on kahjuks on ka teisi. Selliseid, mis algavad veelgi varem...

Esmakordne kogemus alkoholiga 9-aastaselt, kanep 11-aastaselt, süstimine 12-13-aastaselt („Enam täpselt ei mäletagi..."). Valdav enamik tänastest narkomaanidest on alustanud uimastite tarbimist varases noorukieas või koguni lapsena ehk vanuses, kui meie aju, meie isiksus alles areneb. Nad ei ole selleks ajaks omandanud vajalikke sotsiaalseid oskusi ega suure tõenäosusega oska veel teha sotsiaalselt pädevaid otsuseid.

Veerand kõikidest süstijatest on süstimisega alustanud alla 16-aastaselt. Tegu ei pruugi olla lapsega perekonnast, mis majanduslikult või sotsiaalselt toime ei tule. Haruldane ei ole see, et peres polnudki otseselt ühtegi probleemi. Oluline on see, et enamikul neist oli ja on pere – vanemad, õed-vennad, aga ka elukaaslased ja lapsed. Inimestel, kes lastena narkootikumide kuritarvitamist alustasid, on tänaseks ka endil lapsed. Tekivad uued lood – tütart kasvatavad mehe vanemad; tütar, kes elab tarvitaja vanematega; tütre hooldusõigus on vanavanematel; lapse hooldaja on endine abikaasa; ema ei näe oma lapsi – lapsed, kes on vanematest lahutatud, kuid nendest ja nende probleemidest teatud tasemel teadlikud.

Läbivaid motiive on teisigi. „Ma nagu proovisin (loobuda), aga see on väga raske. Pidevalt samad sõbrad, samad näod." „Ma mõtlesin ravile minna, aga mis mõte sellel on, kui tagasi tulles ei ole mul lootustki tööd saada ega uut elukohta leida." „Mul on hirm." „Kõik niikuinii vihkavad mind." Inimestel on soov muutuda – kas laste nimel või selleks, et vältida 31. üledoosi, kuid nad ei usu, et see võib õnnestuda. Keskkond, milles nad elavad, tundub töötavat neile vastu.

Eesti narkomaania probleemi võib võrrelda lumepalliga, mis mäest alla veeredes üha enam lund kaasa haarab. 1990.–2000. aastatel ei suutnud meie haridussüsteem tagada piisavas mahus sotsiaalsete toimetulekuoskuste õpetamist noortele, ei rakendatud vanemluse programme, mis oleksid andnud lapsevanematele teadmised ja oskused probleemide ennetamiseks. Riiklikul tasemel ei olnud piisavalt erinevaid teenuseid, mis aitaksid juba hätta sattunud inimesi. Ühiskonna üldine negatiivne suhtumine narkomaanidesse, sotsiaalne tõrjutus ja probleemide ignoreerimine. Nii see pall veeres... Elu läks kiiremini eest ära, kui meie talle järele jõudsime. Veidi enam kui kümme aastat hiljem olemegi me kõikide narkomaaniaga seotud näitajate poolest Euroopas tipus.

Kas meie tänaseks täiskasvanuks sirgunud lapsnarkomaanid on ise oma muredes süüdi? Kas sellele küsimusele võib üldse mitut vastust olla? Me oleme neid inimesi omal ajal ühiskonnana alt vedanud ja jätnud nad oma murega üksi. Nüüd peame kõik ühiselt narkomaania probleemi ka ära lahendama. Kui keegi küsib, kuidas tema aidata saaks, siis vastus on lihtne. Tsiteerin siinkohal üht 23-aastast neiut, kes on kõigele muule lisaks pidanud kannatama ka pere- ja lähisuhte vägivalla tõttu ning on oma lapse hooldusõigusest ilma jäänud: „Millist abi tahaks teilt... Head suhtumist. Mitte nii, et vot, sa oled narkomaan."