„Sotsiaaltöö" ümarlaud: sotsiaaltöö panust tuleb rohkem hinnata

Ajakirja Sotsiaaltöö 15. sünnipäevale pühendatud arutelukohvikus peetud vestlustest jäi kõlama mõte, et kuigi sotsiaaltöö on väga laia ulatusega eriala ja professionaalne praktika, mille rakendamisest on suur kasu paljudes eluvaldkondades, ei ole see ühiskonnas piisavalt hinnatud.

„Kuigi sotsiaaltöö asjatundjad oskavad ennetada ja lahendada probleeme paljudes valdkondades, näiteks tervishoius, hariduses, laste- ja peretöös ning kohalikus kogukonnas, kipuvad kõrvalerialade esindajad sotsiaaltööd vähe hindama," lausus ajakirja Sotsiaaltöö vastutav toimetaja Regina Lind. „Seda osaliselt selle tõttu, et nad ei ole teadlikud sotsiaaltöö ülesannetest ja tegevuse sisust, teisalt kuna sotsiaaltööd ongi väga keeruline määratleda. Peaksime jõudma niikaugele, et kõigil sotsiaaltöötaja ametikohal töötavatel spetsialistidel on erialane kõrgharidus, mis annab selleks tööks vajalikud teadmised ja oskused. Teiste aitamiseks vajab hoolt ka sotsiaaltöö tegija ise: tal on õigus toetusele ja ametialasele arengule."

Aruteludes osalenud tõid välja, et probleemide varajane märkamine ja abistamine peaks saama juhtivaks põhimõtteks kõigi sihtrühmade puhul. Täna jõuavad sotsiaaltöötaja juurde pered, kellel on raskusi paljudes eluvaldkondades: töötus, sõltuvus, võlad ja kehv tervis. Ühiselt nenditi, et kui koduta jäänud inimene ei pääse hoolekandeteenustele 4–5 aasta jooksul, siis on väga raske teda ühiskonda tagasi aidata. Nii nagu mujal maailmas, nii ka Eestis tuleks järjest enam jõustada kogu kogukonda, suurendada selle elujõulisust.

„Suurt toetust leidis laudkondade seas haldusreform või kohalike omavalitsuste koostöö mõnes muus vormis ning ühtsete teenusestandardite riiklik kehtestamine," lisas Lind. „Väiksematel valdadel on praegu keeruline eriliste vajadustega inimestele kõiki vajaminevaid teenuseid tagada. Üheskoos oleks standarditele vastavate teenuste väljaarendamine realistlik ja teostatav eesmärk." Kõige keerulisemate juhtumite puhul, nagu sügava puudega inimeste hoolekande korraldamisel, peaks appi tulema riik. Sealjuures on oluline kasvavat hooldusvajadust riiklikult prognoosida ning mõelda juba sellele, kuidas reageerida ühiskonna vananemisele, näiteks kaaludes hoolduskindlustussüsteemi loomist.

Pikemad kokkuvõtted laudkondade aruteludest „Sotsiaaltöö kui eriala ja elukutse", „Jõustamine ja psühhosotsiaalse sotsiaaltöö", „Sotsiaaltöötaja kui teenuste korraldaja eakatele ja puuetega inimestele" ning „Laste ja noorte toetamise võimalused peres, asenduskodus, koolis ja kogukonnas" ilmub ajakirja järgmises numbris detsembris.

Sünnipäevaüritusest võtsid osa sotsiaaltöö uurijad, kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad, sotsiaalministeeriumi ja teiste riigiasutuste esindajad, hoolekandeteenuseid osutavate asutuste töötajad, haiglasotsiaaltöötajad, teenusetarbijate esindajad, üliõpilased ning sotsiaalvaldkonna teemasid kajastavad ajakirjanikud.

Lisainfo:
Regina Lind
ajakirja Sotsiaaltöö vastutav toimetaja
ajakiri@tai.ee