Valdkonnad / Vaimne tervis

Psühhiaatriline diagnostika põhineb peamiselt sümptomkriteeriumidel, mida nimetatakse diagnostilisteks kriteeriumideks. Diagnostilise süsteemi alusel ei liigitata inimesi, vaid klassifitseeritakse inimeste psüühikahäireid. Psüühikahäirete diagnostilised kriteeriumid ja kirjeldused on mõeldud kasutamiseks ainult vastava koolituse ja küllaldase kliinilise kogemusega tervishoiutöötajatele. Erihariduseta inimesed ei tohi mingil juhul hakata psühhiaatrilist diagnostikat lihtsalt endale või teistele sobitama.

Psüühikahäire märgid ja sümptomid on enamasti: 

  • käitumuslikud, näiteks pidev kätepesu või alkoholi kuritarvitamine;
  • tundmuslikud, nagu sügav ja kestev kurbus, eufooria või viha;
  • ebatavalised mõtted, näiteks, et televiisorist jälgitakse sind või pidev mõte surmast ja enesetapust;
  • kehalised, näiteks liigne higistamine, südame pekslemine, kontrollimatu hingeldamine koos lämbumistundega.

Märgid ja sümptomid võivad inimeseti erineda ning aja jooksul muutuda. Piiri tõmbamisel tervise- ja psüühikahäire vahele hinnatakse isiku kohanemist sotsiaalses keskkonnas ja inimsuhetes, tema võimet enese eest hoolitseda ja psüühikahäiretele viitavate nähtude esinemist. 

Eestis kasutatakse haiguste diagnoosimiseks Maailma Terviseorganisatsiooni poolt välja antud Rahvusvahelist Haiguste Klassifikatsiooni (RHK-10), mille V peatükk on psüühika- ja käitumishäired. See sisaldab peale diagnooside loendi veel häirete diagnoosimiseks vajalikku detailset informatsiooni. Mõnedes riikides kasutatakse psüühikahäirete diagnoosimiseks Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni poolt väljatöötatud DSM-süsteemi, mis on kasutusel Ameerika Ühendriikides ja kuni viimase ajani ka paljudes Euroopa riikides (nt Soomes). 

Pidevatest teaduslikest meditsiiniuuringutest saadava uue teabe põhjal muudetakse või täiendatakse vastavalt ka vaimsete häirete klassifikatsioone. Näiteks homoseksuaalsus oli kuni 1973. aastani defineeritud vaimse häirena, kuid enam mitte. Samamoodi suhtutakse skisofreeniasse mitmetes riikides kui hullumeelsusesse ning skisofreeniahaigeid püütakse eraldada ühiskonnast ja nende õigusi piirata. Mõnes Aafrika riigis aga peetakse skisofreeniat valitute haiguseks ja seetõttu hoolitsetakse nende haigete eest väga suure hoolega. Seega on vaimsed häired seotud ühiskonna ja kultuuriga, milles elame ning milles enda jaoks piire loome. 

Vaimse tervise ja selle häirete mitmetahulisus on põhjustanud nii teadlaste kui tervishoiutöötajate hulgas lahkarvamusi ja erinevaid rõhuasetusi. Nüüdisajaks on palju muutunud nii vaimuhaiguse mõistmises kui ravimeetodites. Vaimse tervise mõistmine ja edendamine ning psüühikahäirete ravi nõuavad mitmekülgseid teadmisi nii kultuurist ja psüühika toimimisest kuni aju molekulaartasandini välja.

Vaimseid häireid on võimalik ravida sama hästi nagu füüsilisi probleeme

Vaimse tervise häirega inimesi aitavad nõustamine, tugigrupid ja ravimid. Tihti aga inimesed väldivad ravi või peavad sümptomeid elu normaalseks osaks. Kahjuks suhtutakse depressiooni mõnikord kui iseloomunõrkusesse või laiskusesse, mis muudab depressiivse inimese elu veelgi keerulisemaks ja kurnavamaks. Vahel vajavad haiged raviks ja koostööks motiveerimist. Tihti kohtab siin võhiklikkust ja liialdatud eelarvamusi. On mitmeid müüte ja uskumusi, mis teevad hingehädadest rääkimise eriti keeruliseks. 

Tänapäeval on psühhiaatriline ravi vabatahtlik ja terviseinfo konfidentsiaalne. Vältimatut tahtest olenematut psühhiaatrilist abi reguleerib psühhiaatrilise abi seadus, selle põhjal toimitakse siis, kui psüühikahaige on ohtlik iseendale (suitsiidioht) või teistele inimestele (agressiivsus). Varasematest aegadest tuttavat „arvel olekut" enam ei eksisteeri, aga müüt sellest tekitab abivajajates mõnikord ikka veel põhjendamatut hirmu. 

Psühhiaatri kui vaimsete häirete eriarsti poole pöördumiseks saatekirja vaja ei ole.