Uimastitarvitamise ennetamine

Uimastite tarvitamisest põhjustatud kahjud nõuavad ühiskonnalt suuri materiaalseid ja mittemateriaalseid ressursse. Seega on tõhus ennetus väga oluline ja kordades odavam kui hilisem tagajärgedega tegelemine.

Inimese käitumist ei saa vaadata eraldiseisvalt teda ümbritsevast keskkonnast – inimese võimetele ja omadustele lisaks mõjutavad tema otsuseid ja käitumist ümbritsevad inimesed ning keskkond  – perekond ja sõbrad, kool ja töökoht, kogukond ja ühiskond laiemal. Uuringud näitavad, et kui inimese sõbrad tarvitavad uimasteid, tarvitab ta ise suurema tõenäosusega uimasteid. Kui peres on palju tülisid, lapsevanemad ei tea, millega laps koolivälisel ajal tegeleb või vanemad soosivad uimastite tarvitamist, nt pakuvad ise noorele alkoholi, tarvitab laps suurema tõenäosusega uimasteid. Kui laps tunneb koolis ennast halvasti, tarvitab ta suurema tõenäosusega uimasteid. Kui laps saab uimasteid kergesti kätte, näeb tihti alkoholi- ja tubakatoodete reklaami ja ained on tema jaoks odavad (nt odav õlu ja siider), siis tarvitab ta neid samuti suurema tõenäosusega. Tarvitamise põhjused võivad olla mitmesugused, seetõttu tuleb ennetuses pöörata tähelepanu eri valdkondadele ning kasutada ennetustegevusi, mida võib pidada tõendatult tulemuslikeks.

Uimastite tarvitamise tõenäosust vähendavaid tegureid nimetatakse kaitseteguriteks ja suurendavaid tegureid riskiteguriteks. Riski- ja kaitsetegurite alusel tegutsemine on viimaste aastakümnete jooksul olnud ennetuse alus. Kaitsetegurid vähendavad haavatavust ja tasakaalustavad või pehmendavad riskitegurite mõju. Riskitegurid on seotud inimese käitumise ja toimetulekuga (sh hoiakute, uskumuste ja isiksusega) ning suurendavad uimastite tarvitamise riski. Riskitegurid on: 

• kontekstiga seotud: näiteks seadused ja normid, mis soodustavad uimastite tarvitamist. Tegurid on seotud ainete kättesaadavuse, reklaami, majanduslike võimaluste puudumise ja kehvemas naabruskonnas elamisega.
• Individuaalsed ja inimeste suhetega seotud: näiteks füüsiline eelsoodumus ja muud füüsilised riskid, uimastite tarvitamine perekonnas ja pereliikmete suhtumine tarvitamisse, järjepidevuse ja kokkulepete puudumine perekonnas, perekondlikud konfliktid, ühtekuuluvustunde puudumine.

Uimastiennetust tehakse kolmel tasandil: kogukonnale suunatud universaalne ennetus, haavatavatele gruppidele suunatud valikuline ennetus ning indiviidile suunatud näidustatud ennetus.

1. Universaalse ennetuse sihtrühmaks on kogu elanikkond (nt kogukond, õpilased, naabruskond, töökohad) ning see sisaldab endas keskkonna kujundamist (näiteks kättesaadavus või turvaline keskkond kodus ja koolis), hoiakute ja oskuste kujundamise läbi käitumise mõjutamine (näiteks kooli õppekava). Eesmärk on uimastite proovimist ja kasutama hakkamist ära hoida või edasi lükata. Universaalne ennetus tegeleb kogu elanikkonnaga, pakkudes kõigile probleemide ennetamiseks vajalikku infot, kujundades hoiakuid ja oskusi ning luues keskkonda.

2. Valikuline ennetus keskendub haavatavatele gruppidele, kes on vastuvõtlikumad uimastiprobleemide tekkele. Haavatavad noorterühmad on näiteks noored õigusrikkujad, ebasoodsas olukorras olevad ja vähemusrühmadesse kuuluvad noored.  Valikuline ennetus keskendub näiteks paremate võimaluste loomisele keerulisemates elu- ja sotsiaaltingimustes kasvavatele lastele.

3. Näidustatud ennetustöö keskendub haavatavatele inimestele ja ja aitab neil toime tulla isikuomaduste ning riskiteguritega, mis mõjutavad nende toimetulekut ja suurendavad uimastite tarvitamise võimalust. Sihtrühmaks on inimesed, kellel on suur risk uimastiprobleemide tekkeks, näiteks aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsed, traumakogemusega lapsed, samuti aga ka lapsed ja noored, kes juba tarvitavad uimasteid. Eesmärk pole alati proovimise ja kasutama hakkamise ärahoidmine või edasilükkamine, vaid ka tarvitamise vähendamine ning sõltuvuse tekke ärahoidmine.

MÄRKSÕNAD: narkootikumid uimastid